It's a Heidi thing...

Olete te märganud, kuidas alati, kui teete kindlaid plaane läheb asi peaaegu et alati aia taha. Käsi püsti kellel on juhtunud! (Minul on, aga seda te juba ei näe) Täna just eriti ehk täna ongi mingi maagiline päev. Jõudsin mõelda, et täna saan üksinda söömist nautida, kui sõbranna teatas, et tal pole midagi teha ning liitub minuga. Kusjuures ma nautisin seda väga. Või plaan õppida sel kellaajal seda ainet, sest siis jääb aega veel "selleks" ja "selleks"...No ütleme niimoodi, see lõppes Best of Grease karaoke laulmisega ja "I will survive" üürgamisega. Või üleüldse kooli minemisega homme- ma vabandan väga, aga vist jääb ära, sest ma lähen Tallinna! Ma kohe tõsiselt vabandan Rakka ees, sest kuigi ma nii nii väga tahaksin joosta nagu orav rattal Cooper'i testi ja tunni lõpuks higistada nagu siga (paremat väljendit lihtsalt meelde ei tulnud), pean "kindlasti" minema.
***
"Mis hinde sa said?"-aina enam tundub mulle, et seda küsimust ei küsita lihtsalt siira huvi pärast, vaid puhta uudishimu pärast ja, et teada saada kas mul läks paremini, kui tal. Kui ei vasta, jätad endast mulje kui totaalsest ülbikust, kui vastad, mis siis edasi? Mida ta teeb selle üliväärtusiliku informastiooniga minu hindest? Kas tõesti teadmine, et mul läks teisest paremini peaks mu enesetunnet parandama või piisaks vaid enda hinde teamisest? Kas üleüldse teiste elusse nina toppimine on õigustatud? Sest tegelikult seda me teeme, kui kas või orkutis teiste scrappe loeme või piidleme rate.ee väljavalituid. Või hoopis liiga vähene huvi on probleem?