It's a Heidi thing...

Viimasel ajal on stress tasapisi liginenud. Ta hiilib vaikselt ja siis, enne kui sa märkad, tundub, et kõik ongi sitemast- sitem ja kui sa varem arvasid, et elu on lill, siis nüüd on elu kapsas. Ja ainuke asi mida kapsast teha saab on supp, mille söömist sa väldid, sest tegelikult pole sulle kapsasupp mitte kunagi maitsenud. Nüüd olen vist mina ka oma eluga sealmaal, kus elu on kapsasupp! Ja seda ma lihtsalt ei söö! Närvid on läbi (ega muidu mu käed ei väriseks pidevalt nagu sõltlasel), magama ei jää, probleeme on liiga palju ja oma mõtted kummitavad. Ja kõigi probleemide lahendus on? Ta-ta-taaa- palderjan! Nii, et varsti peaks mine apteeki seda varuma, eriti sest praegu on majanduslangus ja me ei tea mis tulevik toob. Nii, et minu arvates peaks kaks kilo küll ära tooma! Mustadeks päevadeks ikka! Unistan nädalalõpust, millal saaks magada, kuid ometi ma tean, et kui see kätte jõuab tundub igav- vist olengi nagu orav rattal, kui midagi pole teha, siis on surmani igav.