Külaline välismaalt kodumaal
by Heidi K.
Mulle ei meeldi ajalimiidid, kuid paratamatult peame ennast neile kohaldama: 4 kuud Erasmust Itaalias, 29 päeva on kokku lühikeses veebruari kuus ja 11 päeva selle lõpus oma külalisele. Seetõttu tuleks iga hetke tõenäoliselt väga hästi ära kasutada ning me tõepoolest andsime endast parima. Eesti-stiilis ehtne vastlapäev, Vabariigi aastapäev, mõnusat ujumist pärastise saunaga, filmiõhtud, mis vale filmi tõttu võivad poolikuks jääda, ka hoopistükkis võimsam elamus nagu kinosessioon ja kõike muud mida pähe tuli. Eelkõige aga hea toit: Hiina toit; kodused kokkamised, mille käigus õppisin ära munapudru tegemise; Eesti kalad, hernesupp ja borš ning kõike muud head.
Muidugi ei tule head ilma halvata (või õigemini ilma paraja seikluseta), niisiis oleksin võinud ka esimese päeva järgset kopsupõletikku ette aimata. Välismaalastel on kõrge hinnang meie aususest, uhkusest, kommetest-tavadest, kaunist ning talviti kohati ekstreemsest oludest ning poes leiduvast maitsvast kraamist, odavamatest hindadest nii poes kui väljas süües (eriti Tartu Vilde lõunapakkumised, Teine koht einevõileivad ning Tsink Plekk Pange toidud). Samas jätab keskmine eestlane endast mulje kui külmast, tõsisest, teistest mitte hooliva inimese mulje, kes ei pelga inimesi supermarketis toidukäruga mahamüksamast, seda vabandamata ning kummalise ja kohati mürgise sisuga kommetaare pildumast - seega oma olemuselt ikka küllalti negatiivsena mõjudes. Eriti tekib see fenomen talvel, sombusel, külmal ning perioodil, mil paljud loomad magavad talveund.Seetõttu tekib ka huvitav küsimus, kas me tõesti oleme oma loomult ja tujudelt nii palju mõjutatud ilmast?
Samas aga nagu öeldakse, kõik mis lõppeb hea, oli hea - saatsin külalise omale teele ning kohtan teda peagi juba kevadel. Perioodil mil oleme toredamad-rõõmsamad, paremad inimesed ning võtame asju kergemini.
