It's a Heidi thing...

E´ mattina, verso nove... Elan via Saragozza lähedal. Mul on soe, mõnusalt augus voodi, kust avaneb ilus vaade siseaiale – mulle kuulub hetkel terve korrrus. Siin on kolm kassi, kellest olen näinud kahte – Josh on mu eriline lemmik. Peagi ootan lähedal asuva kiriku kellalööke.

Hommikusöögiks sain oma Formaggio’t, mida isegi saabl näkileivale määrida, Itaalia tomatitega ning Troblerone. Keeduspiraal jumpsib, nii et kohv jääb vast vahele. Eile käisime Massimo ja Andrea’ga Supermercato’s, mis oli tõesti Gigantne. Sain uva (viinamarju), pomodori’sid (tomateid), formaggio’t, odavat müslit, cioccolata’t ja Tobrelone 1 eurtsiku eest. Ka vihikukese kooli jaoks ning kuhu kirjutan öösel Itaaliakeelseid fraase, vihmavarju 2,5 euro eest (sest olen juba ühe korra läbi ligunenud) ning äärepealt oleks ärinud endale kohvimasina (un piccolo per espresso). Andrea sai palju kraami- nimelt 2 käru jagu – terveks kuuks vist (või 2 nädalaks), sest peab ära toitma ka oma tüdruku, kes tema juures elab ja teise-korruse vanaema. Ta on äge sell, kes tegeleb graafilise disaininga, räägib väga hea inglise keelt ja on ehtne Bolognese nagu Massimo. Neid eristab sõnade venitamine, tohutu kiirus kõnelemisel ja „šš-id“, mida nad eriti välja häädlavad. Ta seletab kõike nii elavalt ja sügava veendumusega, kuhu mul on pea et võimatu midagi vahele öelda – st kahtlustan ka Rooma-päritolu. Ta kokkas spinati risotto’t, mis mul jäi vahele, kuna pidin minema loengusse – aga lubas teinekord teha. Massimo’ga kokkasime eile Tortelliini con panna, mis on eripärane Bologna piirkonnale ning jõime Fragolino’t – veinipõhist maasika-jooki ning sain proovida ka Limoncello’t.

Pärast õhtusööki käisime vaatamas piirkonda, milles asuvat korterit lähen 11st vaatama ning San Luca’t – piirkond mägedes, kus asub mitte küll loss, aga üks väga uhke ehitis, mille kohta pean veel uurima. Sinna viib käänuline mägitee, mille kõrval asub mäejalamilt portikustega ääristatud jalakäijate tee, kus on vististi 676 kaart. See piirkond on üle 200 m merekõrguselt ja sealt avaneb võrratu, bellissima, vaade linnale, eriti siis kui tähted paistavad... Mul on tunne, et endale toreda vanema venna saanud, kes kahtlustab pisut mu uusi sõpru, tahab, et oleksin teadlik sellest, et via Bolognese on ohtlik rajoon kõrge immigrantide protsendi tõttu – sellest ka odavam hind; ning tahab mind igatepidi aidata (selle alla kuulub ka linna tutvustamine ja sokkide otsimine üheskoos).

Üleeile käisime Oudekki ja Massimo’ga aperativo’l ehk tellid joogi 6 euro eest ning saad süüa priilt. Üks sellistest kohtadest on Bounty, kus saad valida kõiki toite ning need vahetavad – mina muidugi pidin kõike proovima. Mitte ainult, et itaallased oskavad palju süüa, vaid ka kõik, kes Itaalias viibivad... Vestlus oli itaaliakeelne ning selleks, et ka mina aru saaks ajuti üleräägitud piu lentamente (aeglasemalt). Eesmärk on didaktiline, sest tahan itaalia keelt ära õppida, seda osata ja seda stiilis „breathe and live it“. Ma leian, et juba austusest kohaliku kultuuri vastu ja paratamatu äpu-tunde pärast, kui ei mõista lihtsalt, mida sulle öeldakse või sa ei suuda vastata, tuleb lihtsalt keel ära õppida. Kui kohalik keel on suus on elu palju lahedam. Hetkel olen teinud regressi – saan aru, aga sõnagi suust välja ei saa, aga siis mind aidatakse. Hakkan öösiti õppima. Üks aperativo, kaks valge veini klaasi hiljem leian ennast rääkimas itaallasega, Juri’ga, kes mõistab inglise keelt, aga tal on raske rääkida – sedasi lihtsalt peab ühise keele leidma, ning vestleme seega enamasti itaalia keeles ning teda on huvitav kuulata. Seltskonnas on ka britt, kellega alguses püüame itaalia keeles rääkida, kuid peagi saame sujuvalt inglise keelele üle. See keele mõistmine vestluse käigus ei ole kerge, kuna peab pingutama, mõistmaks sõnade vahesid, eristama sarnaseid sõnasid ning vestlusega kaasa mõtlema samal ajal – kaasa rääkimine on liig mis liig selleks punktiks (eriti hilise kellaaja ja kerge švipsi tõttu). Tulemuseks on pisut ülepingutatud pea ja kerge tuikamine meelekohtades. Aga enamasti saan aru, kas või umbmääraselt.

Sain uue sõbra loengus – Roomast pärit Giovanni, kellega ootame taaskord vale ukse taga, sest loeng mis pidi olema esimest korda loenguruumis H, kolis eelmiseks korraks loenguruumi I ja eeldame, et see on ka täna siin, kuid äkää – kolis H-sse tagasi. Istume jälle põrandal lektori nina alla ja mõtleme usinalt kaasa. Ta on laurea magistrale tasandil, kui on minust noorem (19. aastane) – eeldan, et nad lähevad varem kooli, kuid hakkan kahtlustama, et ka kogu ülejäänud kursus on minust nooremad (jeerum). Giovanni suitsetab liiga palju, räägib mõnusa aksendiga, kuid leidab, et selleks, et tulevikus välismaale tööle saada on vaja inglise keelt osata – st ka topeltkraad inglise keeles; ta iga ekspressioon on rõhutatud nagu ehtsale roomlasele kohane ning selle 1,5 h jooksul, millal ta on mulle seltsiks kui Alessandrot ootan, õpetab ta mind Ginsengi kohvi jooma (meraviglioso!) ja mina talle eesti keelt – „Üheksateist“ ja „Head aega“ on kõige raskemad, kuna sisaldavab „H“-tähte. Mind ajab see paratamatult pisut naerma, samas kui tema jätkuvalt punnitab selle hääldamist.

Igastahes, olen endiselt pisut (oma)kodutu, pisut mures selle pärast, kuid nagu Itaalia öeldakse „Non ti preoccupate“ – ära muretse. Olen suhelnud rohkem itaallastega kui erasmuslastega ja ausalt öeldes olen hetkel oma valikuga (või osaks saanud juhtumisega) rahul.

Ciao,
H