by

Ciao a tutti,
Ehk siis tervitused Itaaliast, täpsemalt öeldes Bologna linnast, Emiglia-Romania regioonist. Itaalia on hetkel kuum (33 kraadi päeval), päikseline (koos siestaga) ja täpselt selline nagu filmist vaatad ja raamatust loed – idülliline. Linnaliiklus on täis vespasid, bici’sid (bicicletta ehk jalgratas), signaalitamist ning seda jagub ka kõige pisematesse kõrvaltänavatesse. Itaallased ise on elavad ja jutukad, žestikuleerivad, emotsionaalse kõnepruugiga ja kõigele avatud ning muidugi oskavad enamusjaolt ikkagi oma kaunist emakeelt ning seda inglese’t, mida pool maakera nüüdseks juba räägib ikka kole vähe (üldises mõttes, sest on ka üllatavaid erandeid – leidub noori inimesi, kes loomulikult seoses kooli jmt on omandanud selle, kuid ka eksemplaare, kes ei räägigi, mitte sõnagi, üldsegi.
Suutsin enne äratulekut haigestuda ja levitan oma patsille ka Lõunasse, lootusega (io spero) et haigus ei muteeru ning muutu seagripi taoliseks killer-tõveks. Olen ainus inimene, kes mööda tänavaid ringi käies nuuskab, köhib ja tegeleb kõigi haigussümptomitega. Aga ehk higistan haiguse välja või mis – lootus sureb viimasena. Torm Katja saabumine tekitas ka minus mure, et lennureis võib ära jääda, kuid õnneks suutis take off’i ajaks ilm suhteliselt selgeks minna ja sain oma ligi 30 kg pagasiga teele. Tuli ka ootamatu ärasaatja ning ei pidanudki üksi lahkuma – 1,5 lendas kuuma kakaotassi taga juttu puhudes... Muideks, vaade Doonaule ja Alpidele oli võrratu...  Ludovico Einaudi mängis taustaks.
Võrratu-võrratu, aga  jalad maas eestlasele oli see kõrgus liig mis liig – kurdistusin heaks pooleks tunniks ka pärast maandumist Bergamosse. Katsu siis paluda „un biglietto di solo andata da Milano“. „Scuzi, com’e?“  Igikestev kohvri ootamine lindilt, napp jõudmine bussile ning ilmselgelt liiga soojalt riides olles peilides kõike, mis bussiaknast paistab mõeldes ainiti „che bella, bella, bellissima!!“. Tempo fa calda – ilm on kuum. Ohh mis saun. Terve buss on täis itaaliakeelset sahmerdamist ja elavaid telefonikõnesid kodumaiste-lendude-osakonna-reisijatelt. Letargiline keskealine itaalia mees kuulab Shakira „Gypsy’t“, kuskilt tagant poolt kostub vene keelt. Mina närin oma Hallsi ja Fisherman’s Friends pastille ja loodan kolmikmõjule: nohu, kurk ja vaegkuulmine.
Ho arrivato in Milano Centrale – gigantne rongijaam, kus Trenitalia’l on monopol. Igal pool kiirautomaadid, mis vastupidiselt minu ootustele ei võimalda n-ö netipiltetit ise osta, vaid peab olema kodus ostetud ja siis see macchina väljastab sulle selle. Sina aga mine lintidega piiritletud lõpmatusse järjekorda – rush hour on käes. Ja taaskord „un biglietto di solo andata da Bologna, con Regionale“ ehk kõige odavama rongiga. Rongini on aega ja otsustan saada esimese ehtsa Itaalia-eine:  un espresso e´ un cornetto con cioccolata, kõrvale Itaalia keelne leht, millest saan isegi midagi aru. „Jee, io capisco!“ Tuumajaama plahvatus Prantsusmaal – kiiritusoht Itaalias, allakukkunud lennuk, Spartacuse näitleja suri vähki ecc.
Rongisõit tuleb pikk – 2,4 h – trügin oma suure kohvri ja kotiga tagantpoolt ette ja leian, et tegin väga vale valiku, et selle vaguni valisin, iga 5 sekundi tagant müksan kedagi ja pomisen „Mi scuzi“ (ohh seda „Euroretke“ idüllilist rongi-hetke). Maandun Nigeeriast pärit mehe kõrvale, kes imede imeks räägib selgelt inglise keelt ja Nigeeria probleemidest pajatades kasutab isegi sõna „demacration problem“.  Ta jälgib oma kotte, mille pani väljapääsu juurde teraselt, kuna möödunud kuult varastati talt kott ära, kui läks piletit ostma. Tal on 5 kotti ja vähemalt neist kaks on täidetud toiduga ning seda 30 kg eest. Mu kohver osutub probleemiks ja pakistaanlane on usin seda 20 kg peakohale tõstma, et bosnialasest naisele ruumi teha. Vestlus jätkub itaalia ning aeg-ajalt inglise keeles sõltuvalt teema raskusest: enamus ei oska inglise keelt piisavalt, et rääkida oma riigi usunditest ja probleemidest. Leidsin, et olen vist kokku saanud reisi kõige põnevama seltskonna ning usun, et meil oli kõige põnevamad 2 tundi.  Jõuab nigeerlane maha minna, pärast avastamist, et mina ootan kontrollijat, kes mu pileti üle vaataks – tegevus, mida tuli teha enne rongile istumist ehk „valideerimine“ – ning öelda, et Regionalet ei kontrollita ja tulebki kontroll peale. Ma õnneks ei tea Itaalia vandesõnu väga hästi – vähemalt ei tulnud sel hetkel meelde. Trahv on 200 eurot – teeb mulle pakistaanlane selgeks italianos ja käsib mul kohver sinna jätta ja minna välja ja uuesti sisse tulla – siis minna konrollija juurde augustama. Mina lähen, teen tiiru ja naasen teisest sissekäigust, kuid kontrollija ise on juba läinud teise otsa, selleks et naasta peagi tagasi. Totaalses segaduses tuleb kolmas „itaaliane“, kes tegelikult oli Tuneesiast pärit, kuid oskab ka ainult itaalia keelt, kuid oli kogu meie põnevatele vestlustele kaasaelajaks ja tuleb minuga kaasa, et seletada kontrollijale vaese välismaalasest üliõpilase saatust. „Non lo so“  - ma ei teadnud seda (et vaja valideerida), ausalt ka. Kontrollija hakkab juttu puhuma, küsib kust tulen ja teatab, et ta naine on leedukas. Küsin kas „Lei piace Lietuva?“, mitte vist väga, saan aru, et fa freddo (külm) ja vihmane. Sodib midagi piletile. Mees, kes mind abistas küsib, kas „Vuoi un espresso?“. Si, si – kõik kõlab hästi, aga pärast teist olen nagu koffeiinipomm. Lahkume, vahetame numbreid ecc. Päike loojub ja on tulipunane – lõunamaa!
Ho arrivato in Bologna Centrale ja Inti tervitab mind perroonil, suundume kohvritega aperativi’le...
Ühes vana kindluse moodi paigas mängib bellissima muusika, siin on bassein ja lava, millega saan peagi tutvust teha, aga sellest hiljem.  Võõrustaja tellib mulle ühe spremuta kokteili ja saan sellega priilt kaasa ühe hot dog’i taolise asjanduse, kus on sai, pikk vorst, sinep ja (üllatus kui suur) hapukapsas? Üritan vaheldumisi lihtlausetega vestlusi pidada nii inglise kui itaalia keeles – uued tutvused!
Algab numbrimäng, midagi bingo loto taolist. Lava peal on kaks host’i , kes ajavad poliitikat tögava juttu. Siililegi selge, et paljust huumorist ma aru just ei saanud, kuid asjaolu, et üks oli kelmikas blondiin tsikk, kes on vahetanud oma sugupoolt (ja on sellega vägagi rahul ning talle lausa sobib) ning teine on hea jutuga gay-aktivist (muidugi nägus), on kokku paras kompott minu jaoks. Ma questa valigia!?  Lava nurgas on arusaamatutel põhjustel hiiglaslik kohver, mida blond nüüd 10 cm kontsadega lavale tirib. Noonii, kelle oma see on? Ja nii ma sattusingi oma vigase itaalia keelega lavale ja üritasin selgitada, et „ho arrivato oggi“ – saabusin täna, ausalt ka. Sono estone. Pärast koomilist vestlust ja non capisco  kasutamist nii mõnelgi korral loosin kaks numbrit. 47 – quaranta sette (mitte sei, nagu ma tahtsin öelda). Satun ka lavale teine kord – perche - , saan äärepealt endale urualuse, kuid troppo caro per me.
Ärasõidu päeval sain magada 4 tundi, ärkasin 5.30 ja järgmine kord kui voodit nägin oli meie aja järgi 1-2 öösel. ..
Olgu, hetkel otsin una camera singolat o doppia’t – molto difficile. Keeruline, raske ja pikk protsess, õpin linna käigupealt tundma ja see tähendab palju valesid via’sid ja ringiga minekuid. Olen näinud palju imeilusaid kohti ja kaunist arhitektuuri, ning ka tänase seisuga ekselnud perifeerias, kus jooksevad sisalikud, sest Vicano Pellegrino ja Via Pellegrino Tibaldi ei ole samad. A secondo me e´ - aga minu meelest ju on. 
Enamus kuulutusi on via Zambonil ehk Ülikooli tänaval. Ja neid on palju... Ka otsijaid on palju: kohalikud ja ka mõned minusugused stranieri, kes heal juhul pursivad itaalia keelt, aga ilma selletagi oleks ilmvõimatu...  Internet on haruldus, kallis haruldus, mida saad kasutada läbi Sala Borsa raamatukogu bürokraatia läbimist. Seda 20 minuti kaupa, 3 tundi nädalas. Juuhhei.
Nägin täna un buon’ appartamento, una doppia. Mi piace molto, molto, moltissimo. Io voglio questa camera. Tulemus selgub la prossima settimana, järgmine nädal.
Minu meelest on kõige keerulisem telefonikõnesid teha, sms’ga saan hakkama, petan veel äragi, kuid pronto, rapide, kiiresti on raske.
Hoidke käppa, et koha siis kiiremas korras endale saaksin – telefoniamo mercoledi.

Arrivaderci,
Heidi