It's a Heidi thing...

Niisiis otsustasin lõpuks oma silmaga ära näha Viljandi Folkloorifestival 28. - 30. juulil. Selleks garanteerisin varakult juba töölt 4 vaba päeva puhkuseks, kuid viimase hetkeni kõheldes, suutsid kõik plaanid jälle pahupidi minna. Ehk siis seltskonnakaaslane M, kes pidi minuga koos Tartust tulema tuli hoopis Tallinnast ja õhtused plaanid olid kuni viimase minutini üsna lahtised. Tõenäoliselt seetõttu pidingi üksinda viimasele Viljandi bussile minema 2 magamiskoti, 2 madratsi ja telgiga nagu koormaeesel.
Folgi jooksul jõudsime kolmekesi oma suurte  pampudega ringijoosta oma 5 korda - kaks korda vähemalt neist kolisime oma telgiga, kuna esimene asukoht tundus liiga kaugel asuvat ja õunte telgi peale kukkumine öösel ei teinud asja palju meeldivamaks. Sealt kolisime lõpuks hoopiski randa, kus sipakene küll lirtsus, kuid hea telk kannatab kõike. Tohutult maad sai mahavantsitud ja ausalt öeldes ei soovi ma ühtegi sama pikka treppi kui Trepimäel enam nii pea näha. Samuti iga kord kui tänaval liigud kohtad tuttavaid nägusid, seda ka kolides, kui sul on ühes käes magamiskott ja K. merevaik ning teises telk ja rukkileib.
Öine folgitamine algas mäe peal, taasnägemiste tähistamisega ja paduvihma kätte jäänuna kuusel all peitudes. Melu oli võrratu ja massiefekt tuntav ehk see üsna peata kana tunne. Aga oi kui vinged mälestused. Sinna õhtusse jääb ka Folgi esimene ja võib-olla mingis mõttes ka viimane korralik kontsert vanas Lennukitehases toimunud Abraham's Cafe esinemine. Ei mingit vokaali, ainult instrumendid, araabiapärased viisid ja mõned omanäolised coverid. Ülejäänud osalemised olid kas Vabalaval, Trummikuubiku fännamine ning tantsimine, kus lihtsalt mingid mehed mängisid erinevaid trumme alates Jembest jumal-teab-milleni, või mingid tuttavate-tuttavate-või-suvaliste ekspromt esinemised.

Tol esimesel ööl jõudsime pärast toidukoha otsimist ja lebotamist "koju" selleks, et telki alles hakata üles panema a la kl 5 hommikul. Kuna neiu K asjad olid endiselt rannas, jagasime sel ööl magamiskotti ehk kitsad olud kuubis. Head ööd, kuni äratuseni kl 10...
Pärast sellist ööd kadusid igasugused plaanid, mis said tehtud ning töötoa asemel maandusime toidupoest Toidutare üsna mõnusasse (pakuti putru ja puha!) välikohvikusse kohvitassi taha. Pärast pikka unelemist kohvi ja toidu taga, püüdsime hakata asjalikuks ning rannast asjad ära tuua. Järgnes tõenäoliselt minu folgitamise peaaegu et tipp-kogemus - õdusad-õndsad hetked meie nn hipikommuunis.
Nad olid varustatud täpselt kõigega alates korjatud mustsõstardest-mustikatest, hiilgasliku pikniku Aladini-stiilis vaibani, vajalike toidunõudega (a la 15le inimesele), suure raudahjuga ja korraliku hipi-bussiga.  Meile pakuti teed-kohvi-hommikusööki, kuid olime juba söönud. Liitusime ringiga, kus meid soojalt tervitati ning jõudsalt liikus ka meie kolme poole kõnepulk (üsna suur kaunistustega tookemi-kepp). "Öelge seda, mis on meelel ja mis kurgupaeltest tuleb." Olgu, siis. Mida täpsemalt? Mina olen..., mina tulen... ja minu esimene folk - aitäh võrratu vastuvõtu eest! Järgnesid kihvid lood ja naljad. Lausa kahju oli lahkuda, kuid hommikusöök peab millalgi omati lõppema ning ideaalis enne seda kui õhtusöögiaeg peale tuleb. Vaja oli kuulata kontserte ja jalgu plaasterdada nagu kombeks (peaksin tänama neid hoolitsevaid ja sõbralikke meedikuid, kes suutsid seda ühe päeva jooksul lausa kaks korda teha). Õhtul kolisimegi sinna-kanti, et olla teise filosoofi naabriks.
Päeva mahtus ka igasuguseid teisi hetki: nt mõnus oli ka veiniga järve ääres lihtsalt kamba tuttavatega oleskleda ja muusikat kuulata. Hipikommuunis tuld luua ja pannkooke pesuehtsa kokaga teha, selleks et kui tookem-riietuses trummidega omade naasedes, midagi hamba alla panna oleks. Kai peal kõõluda. Igasugustes ülipikkades järjekordades seista. Tuleshow'd vaadata jne jne jne. Paljud väärt hetked enam ei meenugi.
Olgu, võib-olla randa kolimine ei olnud just meie kõige säravam idee, kuna magamispaiga läheduses asetsesid Bangalo ja ööklubi, kust kostus terve öö kuni varahommikuni välja uuimaid hitte ja eriliselt palju Micheal Jacksoni. Lähedusest kostusid purjus inimeste säravad mõttevahetused ja nende muud geniaalsed ideed ning lahendused.
Järgmisel hommikul sai telgis tekkinud sauna-efektist kõrini ja otsustasin selle asukoha ühte (ja loodan, et mitte ainust) boonust ärakasutades minna järve ujuma. Vaatepilt mis avanes oli endiselt lustlik: naabrimehe telgist paistab kellegi peanupp välja, kaks teismelist tšikki on ühe nägusama-poolse argikeskmisest kitarrimängust lausa naksis, mõned pidulised ujuvad keset järve, samas kui kohalikud härrasmehed on tulnud hommikul paadiga kalale; lasteplatsi on vallutanud täiskasvanud mehed, kes tülpinud-ilmetute nägudega kõõluvad vedrudega mänguasjade peal või magavad atraktsioonidel erinevates poosides - ainus laps püüdis samal ajal ainust täiskasvanute jooksumasinat proovida, kuid vähese kaalu tõttu ei läinud tal see väga edukalt...
Astusime ka veel hommikukohvi lootuses hipikommuunis, kus saime hommikuselt, kuid toredalt I-le selle asemel mustsõstraid tühja kõhu peale ja lahkusime oma teed, olles siiani vaimustuses nendest. Ausalt öeldes, M-i tõdemus oli väga õige - iga kord kui sealt lahkusime, olime palju paremas, muretumas tujus - õnnelikumad. Täiesti alternatiivne elu- ja mõtteviis.
Sel hommikul otsustasime olles melust ja massist küllastanuna folgile joone alla tõmmata.
Mõni klõpus kohalolust Mariliisilt koos Mark Hallapiga.