Mälestades...
by Heidi K.
Selle ülikooliaasta lõppu jääb sel aastal üks kurvem sündmus. Nimelt lahkus 29.05 üks meie sõber, lähedane, perekonnaliige - kass nimega Dekster ning seda üsna väärikas eas. Ta oli väärikas, uhke, iseloomukas ja sõbralik - lasi kõigil ennast sülle võtta ja muidugi ka hellitada/toita. Dekster õppis kiiresti ära avama kõiki vajalikke uksi (ka aknaid) majas ja vajadusel ka ahju ust. Lemmikuks põõnamiskohaks olid tal pliidipealne, akvaariumi-ülane ja pehmed värsked padjad. Hea meelega sõi ta värsket kala, lehmapiima, kiss-kiss'i komme ja muidugi kõike muud head, mis ette sattus. Ta oli asendamatu kaaslane, kellega koos põõnata ning ei kõheldud hetkegi, et soovil meiega liituda hüpates kas või 1,5 m selle jaoks, vajadusel kasutada ka padjana ning selleks et hommikul süüa saada meid äratamast. Vahel sattus ta koos meiega reisides parajatesse seiklustesse (nagu luuramised praamil ja ekslemine Võru tänavatel) ja vahel tuli ta oma isiklikelt seiklustelt, pikkadelt jahiretkedelt, koju lihtsalt selleks, et meiega koos ollla ja lihtsalt kaisus mõnuleda/naudelda.
