Eksperiment*
by Heidi K.
Oli järjekordse sessi lõpp paistmas, kuid kaks räsitud tudengid kurtsid telefonis oma kehva tervist, metsikut õppimiskoormat ning unistasid saabuvast vabadusest. Pikad raamatukogus veedetud tunnid, nüristavad õppimist täis nädalad ja stress olid oma töö teinud ning vajasime hädasti lõõgastust. Niimoodi andsimegi ühel pimedal ning väga külmal jaanuarikuu õhtul lubaduse veeta üks nädal, kus lõbutseme iga õhtu, kus iga õhtu on põnev ning kus iga õhtu trotsime loengute-väsimust ning tunneme ennast ehtsate tudengitena. Muidugi lükkus see plaan haiguste tõttu semestri alguses esimeselt nädalalt teisele nädalale – selle talve kõige külmemale nädalale -, kuid see selleks.
See algas sõbrapäevaga kui sattusime Genialistide klubisse ühele äraütlemata õdusale live-kontserdile. Rahvast oli ruum küll täis, kuid just paras ports. Seadsime ennast mõnusalt rahvamassi keskele sisse, limpsisime siidrit ilma kõrreta (need pätsasime niisama ära) ning tegime tulevase nädala plaane. Kohtumised ammuste tuttavatega andsid asjale veelgi vürtsi ning nautlesime kitarri-muusikat. Kontserdi lõppedes seadsime külma trotsides sammud Zavoodi ning olles seal istunud umbes kolm minutit, otsustasime, et Zavood ei ole ikkagi koht, kus täna olla - oli liialt pelmeenilõhnaline ja tühi. Seetõttu seadsime Järgmisena sammud hoopiski ühisesse lemmikusse Treppi, kus jõime minu isiklikku lemmikut Gin’i toonikuga ja tšillisime ning seadsime pilkases öös sammud kodu poole.
Kolmapäeval oli Seltsi külalisõhtu, mis minu jaoks algas juba 15st (teistele 19st!) ning lõppes 22 läbi miski.
Seejärel tormasin oma teksad maha unustades kleidikese väel läbi linna Treppi, et saada kokku Kaia, Kanaari saartelt -25 kraadisesse Eestisse saabunud M-i ja tema kursakaaslastega. Muidugi ei hõlma tudengi-Tartu ainult pubisid ja alternatiiv-kohtasid, vaid ka klubisid. Olles pühalikult vandunud, et peame ka ühes neist käima, jooksime kolmekesi viimase prii 15 minuti jooksul klubi Illusiooni järjekordsele Retro-õhtule... Ja ausalt öeldes, pole mul Illusioonis nii mõnus ammu olnud. Kõlasid hitid möödunud kümnenditest ja kruuvisime täiega – tantsupalavik kuubis. ("See on nii seatud, et aeg ei peatu...")
Kuid head asja võib saada küllalt, sest mingil hetkel saab ka tümpsuvast ja kõrvulukustavast bassimuusikast küllalt, väsivad päev otsa kontsakingadel olnud jalad ning meenuvad järgmise päeva varajased loengud... Kuid seda kõike mitte veel kohe, sest Zavood ei ole ju kaugel kodust ja nii tapvalt (kuigi vaieldav) külm pole ka väljas. M on väsinud ja külmunud – kojuminek. H eidi ja Kaia jätkavad õhtut Z-s, kus kohtume Räpina Aianduskooli õppurite, padu-entusiastlike Eesti keele magistrantrantide, mehega, kes ei nõustunud ei-ga ning sai sellega kaks tantsu ja noormehega, kes sõbrapäeval mulle( juba eelnevalt postitatud) luuletuse kirjutas ning otsustas mind tänaval keerutada. Avastame peagi, et kell läheneb halastamatult 4-le ning kell 10.15 algavad juba loengud. Väljas oli ikka kole-külm... Ja kell neli öösel kloppis Kaia oma koduukse taga, sest võtmed oli ta andnud M-le (kes Kanaaridelt tulnuna mõnda aega Kaia ja J juures elas), M aga magas juba ega ärganud ka korduva helistamise peale. Lõpuks ärkas J, kes järgmisel päeval mainis, et peoloomad võiksid siis vähemalt võtme mati alla jätta...
Neljapäeva kohta pole mul endiselt sõnu... Eelnevad õhtud on oma töö teinud ja olen pärast pikka päeva ikka üsna väsinud ning seetõttu veedan õhtu vaikselt kodus oma tegemata jäänud töid tehes ja lugemata jäänud tekste lugedes. Napilt enne meie Vabariigi akoholi-keeldu torman kiirelt uksest välja Kassimarketisse (loe: Co-Market’sse) punase veini järgi. Otsustame, et lähen esimest korda Kaiale külla ning sealt edasi uude poppi kohta nimega Print. Kaia kodu on üsna kaugel minu ühikast ning suudan teepeal ilma surnuks kiruda. Muidugi ka tema kodust mööda põrutada ja kohale jõudes olen sõrmeotsteni läbi külmunud – soojendame ennast tee ja veiniga. Sel õhtul liitusid meiega kursavennad M & E, kes tõid külakostiks Salmiakkit. Järgmises stseenis jalutavad 4 filosoofi mööda Filosoofi tänavat Printi poole (olles eelnevalt M-i ja E korduvalt üle lasknud: nemad tulid Annelinnast bussiga. Niisiis, M: „meil tuli nüüd buss, me jõuame umbes veerand tunni pärast Pauluse kiriku juurde“ Kaia: „Jajah, me ootame, kuni tuli pliidi all ära kustub ja siis hakkame ka tulema, meil läheb umbes sama kaua“. Veerand tundi hiljem, M: „Jou! Kaugel olete? Me jõudsime nüüd Pauluse kiriku juurde.“ Kaia: „Emhh, jaa, meil saab kohe vein otsa ja siis me hakkame tulema...“ M: „Okei, me siis hakkame teile vastu jalutama“ Veel umbes veerand tundi hiljem, telefon heliseb. Kaia, ennetavalt: „Ära ütle, et te olete mu maja ees!“ M: „Me oleme su maja ees. Lase meid nüüd sisse, väljas on ilgelt külm.“ Kaia: „Hea küll. Heidi, võta saapad jalast ära.“ Lasime nad siis sisse, jõime veini lõpuni, lisaks Salmiakkit ja teed ning tükk aega hiljem jõudsime määratud sihtkohta...) Sissemineku kohta otsides sattusime väga valesse trepikotta, kus sattusime spagettidega-koridoris-laamendanud-ja-jalgalasknud-noorte vrs uniste tööinimeste konflikti keskmesse süüdlaste-rolli, kuid selle lahendasime kiirest ning saime veel oma tee leidmisel abi. Ning lõpuks kohalejõudes oli inimesi vähem kui 8 (k.a. baarmen ja DJ), võrratult funky muusika ja kogu vana pressihoone oli ainult meie päralt. Saime asendada baarmeni ja teha mõned koksid, mängida põrandal klaverit, sattuda trükimuuseumisse jpm. Sellest õhtust ajalugu vaikib, kuid seda võib natukenegi edasi anda tsitaat E-lt, kui ta väitis, et pärast seda õhtut tunneb ta ennast muutunud inimesena. Tol ööl magasin K pool, kuna ei suutnud oma võtmeid leida, kuid järgmine päev selgus, et olin need lihtsalt kodust väljatormates maha jätnud. M ja E olid väga õnnelikud, kui avastasid, et bussid käivad ning ei peagi varahommikul – 25 kraadiga koju kõmpima.
[Selle koha peal jäi postitus tol korral poolikuks... Järgnev on pelgalt põgusad lünklikud mälestused.]
Reede-õhtuses stseenis istume E-ga NOTT-is laua taga ning vaatame stoiliste nägudega aknast välja. Mina joon trotsist termostassi pandud kuuma kohvi ja panen mõttes linnukese kirja. E pidi osalt minu mõtlematuse tõttu oma pitsat sööma külmunud pargipingil ja jättis selle siis sinna kodututele/teistele näljastele tudengitele (siinkohal teen väikese vabanduse tema ees). K viibis hilisööni sõprade soolaleivapeol ja kuuldavasti olevat üsna hubane olnud.
Laupäeva õhtuks oli mul kutse EÜS Veljesto aastapäevale, mis osutus vaatamata minu väikestele hirmudele hästi mõnusaks lihtsaks olemiseks. Loeti luulet ja tehti väike viiul-akordion-laul-performance. Kohtusin kahe väga huvitava vanema meesterahvaga, kellest inspireerusin ja loodetavasti keda inspireerisin. Olid põnevad vestlused ning lõbus õhtu, mis jätkus külma trotsides jalutusega Tartu Kirjanike Liidu maja krüpti, kus crashisime, tuttava tuttava prominendi sünnipäevale. Hea vein ja toit ning tulemus oli selline:
Pühapäeva saavutus oli enda pilatese-trenni vedamine ja sattumine valimiskampaania keskmesse, millest oli lihtsalt pea et võimatu ilma millegita välja tulla.
Ka K laupäev ja vististi ka pühapäev olid sisustatud õhtuste sõprade-pool olemistega ja väljas istumistega. Kuid mõlemad olime selleks ajaks juba läbi nagu läti raha...
Sellele pole võimalik nagu kord ja kohus kokkuvõtet kirjutada. Kui kirjutada midagi, siis sellest, miks me seda soovitaks või miks mitte. Me soovitaks seda, kuna see on üsna pöörane, sa satud kokku lahedate inimestega, satud koomilistesse seiklustesse ja lood endale kustumatu mälestuse. Pluss, „ma olen teinud seda!“ saab alati väita. Eks ta paras põnts tervisele, väsimusastmele ja koolitöödele ole, kuid kõik kehaline taastub, tegemata jäänud asjad loksuvad paika ning kui ise parajalt pingutada on kõik võimalik. Nii, et otsus on teie teha.
Meie saame öelda: „Tehtud!“
*Omal vastutusel
Pildid meist 2010. a. Pubirallilt.
