It's a Heidi thing...

Ma ei pannud hästi tähele, millal aastaring jõudis märkamatult jälle sinnamaale, kus olid käes korraga nii vastla- kui ka naistepäev. Kuid mõlemad väärivad tähistamist: esimene, isegi kui kelgutama ei jõudnud vastlakuklite ning teine koogi ja lilledega. Äärmiselt tore on kui saab samal päeval ka meessoost sõpradele midagi vastu soovida - ei jää ka nemad ilma tähistamisest.
Minu naistepäev oli varajase, 7.00 äratusega loengu-päev, projektijuhtimise loengusse tormamise hommikuga. See jätkus omakorda pausi täitmisega klaverimänguga, järjekordse loenguga, ühe väärt töö-alase katsumusega ning tsillimisega klubis Print, mis on filosoofide aegade lemmikuim koht. Selles vanas trükimuuseumis/klubis olid erinevad töötoad, mängis DJ ja Jaapani anime-filmid ning mängisime pinksi. Meie loengute vabakuulamise plaanid luhtusid kahel korral, kuid vähemalt saime Werneris Brita kooki  ja Werneri porgandikooki süüa. Õhtul kui suutsin juba kassiahastuses mõelda, et näh-sulle-lilli, sain kaks suurt buketti tulpe ning kamba džentelmenide laulu kuulata. Lausa lust on kuhugi sisse tormata ning kuulda, et "just sind me ootasime"... Ning laul hakkas - suur aitäh ÜS Raimlale ja korp! Vironia noormestele. Tulles x-ajal koosolekult ära ning longates (terve päeva läbiv protsess), lontides kodu poole - seda õndsa muigega - tabasin tuttava noormehe Raekoja platsi nurga peal, keda ära poleks tundnudki. Just nagu tellitult. Väga hea oli tõdeda, et lõpuks, äravääritult, läheb meil mõlemil hästi.
Õhtu lõppes öise kelgutamisega 3 filosoofi ja 1 ajaloolasega Kassitoomel, kus kelk sai silmmärgatavaid "vigastusi" nii, et tükke lendas ja hüpekad andsid sabakondil ka järgneval päeval tunda. It was truly wild.

Mulle tohutult meeldib mu vaarvanaisa lause: "Naisi tuleb hoida - neil on niigi raske elu." Pidage seda meeles ka järgmise naistepäeva ajal ning loodetavasti ei unusta te seda ka igapäevaelus.