My coconut island
by Heidi K.
"I'm going to a faraway place she said... just for a while... her toes wriggled in the warm sand and a silly seagull laughed and danced in the sweet wind."
Mul oli üks üllatus nädala algul, mis saabus alles nädala keskel. Ta tuli nagu pööristorm ning raputas mind ja mu harjumuspäraselt kaootilist rütmi, muutes selle veelgi hullumeelsemaks. Kaks päeva läks küll koolielust kaotsi, kuid need mõlemad olid minu jaoks vägagi põhjendatud ja loodetavasti järeletehtavad.
Nädalas oli hetk, mil mugisin Köögis imelise porgandi-apelsinikoogi äärt, ahnitsesin kokku hiigelprae ja viskasin kildu kokkadega. Hetk, mil kõndisime D.-ga Toomemäel take-away kuumade Cappocinodega, kiikusime ja hõljusime varemetes. Tohutus koguses ringikõndimist, laste iluuisutamise vaatamist, poodides kolamist ja öiseid kolamisi, millele järgnesid vähesed unetunnid. Mind lõi täiesti pahviks nähtud hiidlaste hulk täna pärastlõunal, neile 5-sekundilise mõtteajaga kogutud kõne ning see kõik tasuti šokolaadiga. Tantsisin aeglast valssi jällegi uute noormeestega ning jõin Jääsulatamisel mitu klaasi veini lootuses, et kui koju jõuan jään vähemalt kenasti magama. Tagasi sain hoopis jalavaevata - säh sulle kenasid noormehi - teevad elu keeruliseks ning panevad mõnedest põhimõtetest loobuma.
Miss D. on keegi, keda ma alati igatsen ning kelle tohutu igatsemine ongi üks parimaid osasid temast.
Muideks on kevad ja päike ei anna enam armu. Seetõttu soetasin ka endale uue paari eriti vingeid päikseprille:
