It's a Heidi thing...

Kõigepealt tahan teile tutvustada Rolandit. Roland on sõnaosav noormees, kes unistab suurelt. Ütleb, et kui keegi tahab tõesti tegijaks saada, peab ta esimese asjana Eestist minema tõmbama, kas või Küprosele aga eelistatult siiski UK-sse. Roland oli mu selle erilise päeva last-minute-juuksur, kes mind poolsurnuks ehmatas. Rääkisime paljust, aga enamus ajast ta kõrvetas  näppe ja väsitas käsi mulle lokkide keeramisega. Rääkisime ka telesarjadest - Discovery'l on väärtus omaette, "Meeleheitel koduperenaised" kõlbab ainult pea puhkamiseks. Roland jagab arvamust ka osa minu maailma kohta, teatades et meeskorporandid kipuvad üleolevad olema. Mina olen otseselt kokkupuutunud enamasti ikka väljapeetud ning viisakate korporantidega, kuid on ka teisi... Neid teisi, kes võtavad seda au'd teatud korporatsiooni kuulumise suhtes, millegina mis teeb nad teistest üleolevamaks. Kas see seda ka teeb, jätan nende endi otsustada...
Roland tegi mulle imelise soengu, mille ma suutsin kaks korda tänavatel koju-välja-koju-ballile teel üsna segi tuuseldada, kuna viimasel hetkel ilmeneb alati asju, mis on tegemata ehk viimase-minuti-paanika. Soeng vajas veel värskendamist ja puha. Üleüldse oli see üsna ebatavaline ballile-minemise-õhtu. Ühe käega/ poole mõistusega kirjutasin sotsiaalpoliitilist kodutööd viimasel hetkel ning teisega triikisin kleiti ja tegin ennast korda. Aega oli 30 min, 20 min, 15 min... Kuni pagan-ma-pean-jooksma-hetkeni.
Aga korp! Revelia ballile minek oli fantast-koomika. Neiu kõnnib tänavalt kontsakingades ning roosamanna-kleidiga. Tähelepanu garanteeritud, pluss autode peatumine ülekäigurajal.
Ball oli... Ilus kahtlemata, peen, stiilne, üpris sujuvalt korraldatud, hea muusikaga - igati kordaläinud ning au ja kiitus noormeestele! Sai koridoris üksinda lollitatud ning delikatesse joodud-söödud. Mille üle ma alati kurdan on Eesti meessoos vähene julgus/ initsiatiiv võtta neide, kes on enda üleslöömiseks palju aega võtnud - aega mida meil kõigil napib - tantsima nagu kord ja kohus. Kuid vaadates imeilusaid neide, kes istuvad sein ääres on lihtsalt kurb. Võtaks ise tantsima, kuna meheosa mul tänu eelmisele kehalise kasvatuse õpetajale juba täitsa tuleb - keerutada oskan ikka mõnusalt -, kuid vaevalt nad mind tahaksid. Ja õige kah! See on akadeemilise maailma noormeeste kohustus, kes peaksid olema vähemalt akadeemilise hariduse kõrvalt ka eluliselt ning etiketi poolelt nii haritud, et võtaksid neide tantsima. Mina sain tantsida a la kõige lõpus, kuid puhkpilliansabel hakkas otsi kokkutõmbama, kuid vähemalt sain, sest muidu oleksin õhtu kuulutanud vägagi läbikukkunuks... Oleks ma osanud vaid oodata...
Et pärast ilutulestikku sean sammud afterparty' le, kus saan nii palju tantsutatud, et tallad löövad 10 cm kontsadel tuld. Ansabliks oli tuttav mees Vennakestest ning stiiliks rahvapärane muusika - lusti kui palju...
 Sain tantsida mehega, kes oskas igas jouramis midagi positiivset näha ja selle järgi tantsida, noormehega, kelle suutsin poolkogemata kellegi teise pähe määrida, vaatamata mu headele intsensioonidele, lätlasega, kes muutis eestlasliku polka lätlasilikuks labajala valsiks ning noorsandiga, kes mind keerutades tekitas tunde, et olen saatesse "Tantsud tähtedega" sattunud. Kumb see täht oli jäi mulle lõpuni arusaamatuks, kuid vähemalt sain oma lõputantsu, mida ma enam ei lootnudki saada. Kaks veini klaasi hiljem ning tantse rohkem kui kokku suudsin lugeda, hiljem jõuab päeva väsimus kohale... Teadsin ka, et...
Järgmine hommik algab õige vara ning seadsin sammud kodu poole. Pisult švipsis olin ma peaaegu kindel, et nalja saab palju, sest kui tihti üks ballikleidis neidis ikka läbi linna tuuseldab roos ühes näpus, kleidisaba teises. Saigi! Küll seisma jäämised ning tagasivaatamised, lustlikud kommentaarid ning küsimus "kas olete Soomest?", "kas Salva kelke ka müüte". Vastasin: "Ei kullake ei ole Soomest, ei müü". Parim osa oli muidugi kui noormehed mult läbi autoakna vabandust palusid, kui üle tee ette lõikasid klubi Tallinna ees.
Nii ma saingi lõpuks oma ballile...


Parim kompliment mida kuulsin: "Neiu, kas te olete tõesti Taevast või Teisest Ilmast!?" Mina: "Püha Jumal, ma olen Hiiumaalt..." Tema: "Aa, järelikult ikkagi Taevast!"