by Heidi K.
Novembri lõpp on kujunenud süvakeskendumisega koolielule ja mitte Selts-elule või eraelule. Ärkan hommikul, mõtlen esimese asjana ainult toidust ning seda tõenäoliselt selle pärast, kuna tean et järgnevad mõtted ei ole eriti meeldivamad. Mõtted on tegemata töödest ning töödest, mis tõesti vajavad tegemist praegu-varsti-kohe; mõtted on ka muude kohustuste juures, mis kaootiliselt välja hüppavad. Kui väga hea tunne on kui hakkab tekkima mingisugune rütm - viimaste kuude pidev spontaansus väsitas ja tüütas. On aeg istuda kodus teki sisse mässituna küünlavalgel ning lugeda Kodukirja, "Päikselisel tänavapoolel" või "Noore Wertheri kannatusi" ja muud filosoofiliselt/ riigiteaduslikult kohustuslikku.
Täna kokkasin esimest korda üle pika aja - ja olin ikka väga õnnelik enda üle, lausa uhke võiks öelda! Sest mida sa ikka ära teed, kui on nii aja, motivatsiooni kui ka vajaduse puudus. Töötan toitlustusteeninduses ning kõht on täis ja meel on hea, sest Kristel või Ginger viskas jälle nalja. Või oli sees siis Frank, kes üritas mind häbitut (!), va liha mitte-sööjat imelise hautatud sealihaga kostitada - ja not vot, paningi sojakastmega pintslisse; või siiski see hiinlane, kelle nime keegi ei tea ja kes inglise keelt ei kõnele, kuid keda mina tahaks Bill'iks kutsuda.
Kuid vaatamata kiirele ja olulisele ajale nii koolis-tööl-Seltsis, on vaja mõnikord pageda. Visata kaks-kolm asja õlakotti ja minna nii, et halli udujutti ka alles ei jääks. Pageda muredest ja kunagistest rõõmudest, ning tunda veel korrakski et meil on veel kindel pind jalge all. Ehk käisin kodus, mis sellest et pelgalt 24 tunniks.
Mul on väga harva olnud Vanderselli tunne, kuid see hetk, mil bussilt maha astusin ning läbi lörtsise maa ja vihmasajus üle põllujupikese majadevahelt keksasin oli lihtsalt nii ehtne rõõm, sest üle pikkade nädalate siiralt lihtsalt rõõmust naeratada on võrratu. Mäletan, kuidas üks mees mulle kunagi rääkis, et maalkäimise parim osa on see alaline naeratus (umbes nagu Mona Lisa muie), mille me sealt värske õhu mürgitusest kaasa saame... Võib-olla see on meie organismi viis öelda, kuhu me tegelikult kuulume - sinna kus on lihtsalt hea olla...
Teine stseen sama päeva õhtust oli sama meeliülendav - pilkases pimeduses sama põlluteed pidi kohalikku poodi soojendava veini järgi lippamine. Koju-jõudes ootas latern ukse peal, et laps ikka koju jõuaks ning maja oli täitunud kartulite ja kotlettide imelise lõhnaga. Kuidagi kodu-lõhn, kas ei tundu...? Kodus saab süüa, korralikult magada ning kui tükid juba lendavad, ennast kokku lappida.
Täna olime toanaabrinnaga kodused. Süütasime küünla ja kõnelesime külmast, lumest ja jõuludest. Sõin mõne piparkoogi ning vaatasin oma uut pereliiget: Eedenist soetatud mantlit, millel oli justkui minu nimi pealekirjutatud. Sedasi me teineteist leidsimegi - saatus. Sain Watsonist imelise šokolaadiseebi, kuna otsustasin oma öko-südametunnistuse nimel duššigeelist loobuda, oma lemmik-asjadele-maailmas: maitseainetele 2 topsi (oleks pidanud ikka veel ostma, palju veel) ning varusin 2 jõulukinki. Naabrinna oli enade vahepeal advendikalendri soetanud (kas peaks ka? - päkapikud mind enam niikuinii ei taha, nii et peaks ise mehe eest olema!) ja mina varun kõikvõimalikke teepakke.
---
Kõndisin pühapäeval, kui tänavavalgus muutis lumesaju imeks, koju.
