Katse kirjeldada möödunud päevi (kirjutised kogutud erinevatelt päevadelt)

by



Igal pühapäeva hommikul tekib mul illusioon, et aega on maa ja ilm. Sest ometigi ei saa olla juba pühapäev – nii laupäeva-tunne on ju. Karm reaalsus tabab siis, kui avastad et päevikus on kirjas uurimustöö kuupäevaks mitte 20s vaid 12s kuupäev. Kuhu aeg siis kadus...
Alles oli teisipäev, mil oli teadustöö aluste loeng – kuhu ma ei jõudnud – seisin selle asemel selle-sammuse maja ees ning vestsin juttu naerust kuni vesiste silmadeni. Eriti mulle loengute-eelne tšättimine ei meeldi (seetõttu vast seisangi tihti loenguruumi ees koos kamba kursakaaslastega aga suud lahti teha ei viitsi, kuigi tean et suudaks ükskõik mis teemal, ükskõik kellega vestlust provotseerida), sest mõtted kuluvad muule. Istusime see-eest K-ga pargis ning nautisime sügispäikest.
Nädalasisesed õhtud mööduvad raamatukogudes.
Neljapäeva õhtu möödus raamatukogus, kuni helge mõtteni „mis ma siin ikka kopitan – nagu vanainimene juba, enam ei mäletagi millal viimati väljas käisin“... Järgnes kõne mu inglile... Ei suudakski välja mõelda paremat pidu, kui retro-biitide järgi mõnusalt hullata (eriti Toe Tag’i järgi :P). 
Peole eelnes stipi-tähistamine kui kaks filosoofi - üks, kelle perekonnanimi algab K-ga (ehk preili Koolmeister) ja teine, kelle eesnimi - avasid veinipudeli ning muhelesid:


Reede möödus koos mu itaallasega TÜRis. Aeg-ajalt vahetasime paar sõna stsepslite kohta, toidu ja Facebooki kohta – ja nii sõpru saadaksegi. Õhtul otsustasin kultuursemaks ja akadeemilisemaks hakata ja INTROle kepsata – kui tihti saab tudeng ennast ikka üles lüüa (mis viib mõtte muidugi tulevastele akadeemiliste organisatsioonide ballidele, kuhu lihtsalt pean-pean-pean kutseid nuruma). Vaatasime geniaalselt lahendatud filmi-näidendeid ja kõõlusime šikilt aknaveere peal. Kohtasin vana-uut-tuttavat-ootamatut ja huvitavaid seltsiliikmeid. Andsin WC järjekorras eeliskäe rasedale ning sotsialiseerusin nii minimaalselt kui sain – mõtted uitasid juba tööle...
Laupäev, 13 tundi töörõõmu Žen-is. Palju positiivseid elamusi ning väike negatiivne. Ma nii armastan seal töötamist, aga pikk päev mõjub üsna raskelt. Koju maandudes vajusin kohe sooja teki alla.
Järgmine päev tegin oma Osturalli esimese omanduse:

Mu elu kõige chiipimad lõunad on veedetud Gaudeamuses, koos Jacobsi kohvi (vesi tasuta kena küsimise eest) ning täna nt mineraalvesi ja Vertigo Gurmee küpsised (allakaga!) Kaubamajast – njämmi. Ja kokku läks kuskil 13-15 krooni. Lisan pildi sellest imelisest lõunast:

Pühapäev ja esmaspäev on uurimustöö päralt: EUROOPA LIIDU IMMIGRATSIOONIPOLIITIKA: ARENGUTRENDID MAASTRICHTI LEPINGUST LISSABONI LEPINGUNI – sellist pealkirja annab ise valida. Paras paaripäevane eneseületus, üürikesed paar unetundi, Lizz Wright, kella 7ne äratus – ja üllatus kui suur kui minu kella asemel hakkas ruuterist üürgama „Kriimsilm, karuott ja rebane...“. Eht-eestlaslik õndsus, kui arvad et pead üksinda ärkama varajastel hommikutundidel, kuid ärkab terve maja ehk a la 400 inimest. Järgnes sama unetu teisipäeva varahommik. Paar ööd magamatust tähendab üldjuhul üsna ebameeldiva päeva tulekut – kõik tundub raske, uimane, aeglane, masendav, märksõnaks on „omas mullis olemine“, kuna kuidagi on vaja keskenduda sellele mis peas toimub.
Õhtul tööl olles muutus kuidagi kergemaks, võib-olla oli asi Coffe In maxi-kakaos topelt portsu suhkruga, mille vabaks tehtud loengu ajal alla kulistasin. Suhkrul on küllalt kummaline mõju inimestele, kes on oma menüüst suurema osa suhkrust elimineerida.
Enne tööd istusin oma lemmik-lauda – ja see on tõesti lihtsalt nii armas, kui hakkavad väljakujunema „oma kohad“, „oma asjad“ ning „omad joogid-toidud“ –  ning nautisin mereidu salatit tibatillukeste kanatiibadega. Lisan pildi illustratsiooniks:

Olen küll paras külmavares, aga ilmad on nii ilusad, et lihtsalt ei püsi toas! Järelikult tuleb ennast nagu kubujuss riietesse mähkida ning ringi patseerida, vajadusel ka solo-brunch’e Emajõe kaldal pidada.