It's a Heidi thing...

Lõunatasin eilset lubatud õhtusööki täna, koos ühe noormehega Vilde lokaalis. Enne kohvikusse jõudmist ulatas ta mulle väikese martsipani, mis sulatas mind loiguks ("aitäh"- ütlemist ei mäleta) - tähelepanelik. Üsna ammuse tuttava kohta oli üsna nostalgiline olukord, kuid siiski istus üle laua must peaaegu võõras. Vestlus small-talk-stiilis ning boonuseks hea toit, mida mälusin meelega nii aeglaselt kui suutsin, sest teadsin et see hetk võib üürikeseks jääda.
Vestluses oli millegi pärast mis-kus-kes võistluse-maiku (ei pruugi negatiivne olla) ning see pani mind tõsiselt mõtlema sellele, kui palju me peaksime jõudma. Hetkel eelistan mina vähem sebida ja rohkem kvaliteetsemalt/sügavuseti tegeleda, kuid mõni inimene jõuab rohkem ning tundub, et isegi kõike.
Kiusu pärast viskasin õhku ka kommentaari, selle kohta et noormees laulab tenorit: "Tõesti, nii kõrget, poleks uskunudki!" Reaktsiooni oskasin juba aimata, kuid revanši tunne jäi (samuti ka kahetsustunde, et sellise õelusega olin hakkama saanud, kuid vahel on vaja kombata piire). Siiski oli see veel kerge, sõnade kohta mida tahtsin ning taoltesin öelda algselt, kuid inimene võib ju alati meelt muuta.
Elu liigub edasi üsna kiiresti ja inimesed muutuvad - muutustega on vaja harjuda ning uuesti ümber kohaneda. You never know on what page the other is.
---
Ma ei suuda kuidagi õppimisele keskenduda, kui välja on tulnud kaks albumit: Taylor Swift "Speak now" & Kings of Leon "Come around sundown"