20

by

Viimasel ajal mõtlen palju sellele, mida tähendab olla juba 20 - mida me peaks olema saavutanud selleks ajaks?
Olen jõudnud kaugele - täpsemalt 400 km Hiiumaast, 120 km Tallinnast, 60 km Võrust ning kuskil 100 km Antslast. Olen jõudnud kõrgemale - u 20 m kõrgemale kui mu madal kodumaja, sest elan 3. korrusel. Olen saanud suuremaks - seda küll mitte kehamassilt, millega mind viimasel ajal pidevalt nöögitakse, kuid vaimult, sest kupli all keerlevad suured mõtted...
Siiski, on viimasel ajal ennast suurte mõtete külge kinnitada üsnagi raske, kuna ratsionaalsed-triviaalsed-argielulised probleemid vajavad ennem lahendust, kui põhjuslikkuse ja induktsiooni probleemide lahendamine. Kuid selles mõttes on see ka kasvamise aasta: eelmise aasta lisaraha-teenistus on asendunud regulaarse töö sissetulekuga. Pean majandama ennast ise ning kuigi ma usklik ei ole, tänama jumalat ja geene antud helge pea eest, mis garanteerisid stipendiumi. Iseseisev elu kulgeb täie hooga, kuigi enam seda ei teadvusta: otsin nõutult oma nädalaplaanist 3 tundi taga, et pesu pesta (millegi jõudsin täna), planeerin raamatukogutunde, koostan must-have poenimekirju, katsun koordineerida kooli, tööd, Seltsi, kalleid inimesi ja paiku (kahjuks ka haigusi ja tähtaegu) oma ajagraafikus. Katsun asju prioritiseerida, kuid alati leidub mõni teine arvamus, mis üritab kummutada mu selgust ning paneb mind tõsiselt kahtlema, kas on mul asjad ikka õigesti paigas nagu arvasin. Nendel hetkedel üritan kõike korraga jõuda, kuid ratsionaalsus kuklapoolel teatab, et ei jõua kõike ning varjun oma nelja seina vahele, et nautida (mis sellest, et olukord on kujundatud sunnitult) lihtsustatud elu, kus mul on aega, et kokata ning lugeda oma üha kasvavat raamatuvirna (ei, kõik ei ole kohustuslikud).
Mu raamaturiiul muutub üha kirjumaks ja laiemaks, hõlvates juba poole kapiruumist. Variant a) on, et olen suutnud jälle kuskilt Apollost endale soodukaga raamatuid hankida, viimane ost oli Solarise raamatupoest ostetud Susan Sontagi „Vaadeldes teiste valu“ aka fotograafia-piibel, ning muidugi ka Woody Alleni postkaart. Võimalus b) hõlvab endas asjaolu,et käisin jälle raamatukogus ning juhtusin millegi peale: nt Tascheni „Fashion now“, G. Perec „Mõelda/liigitada ning teisi tekste“, P. Bourdieu „Meeste domineerimine“, Camus’i „Sisyphose müüt“, Kleini „No logo“, „101 toiduainet, mis võivad päästa su elu“ jne.
Mõnikord ma enam ei jaksa lugeda, sest lugeda peaksime filosoofidena saama (ideaalis) lõunasöögi peale ja alla. Nendel nostalgiahetkedel, lappan oma fotosid ja jään pidama pildil Deksterist (nimi pärit „Dünastia“ meesiluduselt), ja mõtlen mida mu kass praegu nii kaugel must teeb... Püüab hiiri, rohutirtse ja muid liikuvaid olluseid, magab küdeva pliidi ääre peal, kuni taipab, et külje alt on juba üsna kuumaks läinud. Sumpab ülepea põlluheinas või on okupeerinud minu vana voodi hoopistükis.  Võib-olla ta enam ei tunne mind ära, kuigi augustikuus jooksis pärast ks-kss-ksss kutsumist mu poole (pärast pikka kõhklust) – kohe sülle, et mu uut nahkjakki ikka korralikult küüntega mõnu pärast augustada. Vahel jääb loengutes mu pilk mu nahkjaki õlale pidama. Kooliteel Emajõe kaldal kõndides katsun kujutada ette seda kooliteed, mida käisin 10. aastat (kauem veel) – milline on praegu Haldi küla võluv looklev kruusatee, mille külgnevad puud on suutnud tee lehtedega matta ning porilompides, millesse astuksin iga teise sammu järel, kuna teede olukord on lihtsalt nii halb. Ning TÜRis töösid lugedes, loen ka värsket Hiiu Lehte, mis teatab, et Emmaste koduvald on suurtes rahalistes raskustes ja sunnitud negatiivse lisaeelarve koostama – samuti mõeldakse ja juba Emmaste Põhikooli sulgemisele, kuna õpilaste arv on kahanenud 200lt 80le. Vallal pole enam raha, et õpetajatele palka maksta ning ka nende töötunde piiratakse. Tulevik ei tundu just kõige helgem - eriti vallale, mis oli alles paari aasta eest edukamate seas.
Katsud küll mälestusi elustada, kuid needki hakkavad kiire ja sündmustetiheda elu käigus ununema. St katsungi viimasel ajal neid hetki kuidagi jäädvustada, kas või vajadusel oma nigela telefoni ime-kaameraga. Eelmise nädala kõige mälestusväärsem hetk oli Tallinna vanalinnas lume/rahesajus sissemähituna O-ga jalutamine, totaalne jõulutunne, totaalne lapselik ärevuse- ja maagiatunne, totaalselt jääkülm... Turistiaktsioonid keskaja-stiilis, inimesi mongoliitsetest afrikaanseteni, laupäeva-hommikune Tallinn ning kõik muu. Neid hetki on vaja koguda, jäädvustada -  kas või mällu (kui pildid tsirkuleerima hakkavad, siis jagan!).

Vahel mõtlen nendele inimestele, kellega koos on nii võrratuid hetki olen kogenud ja mõtlen, et huvitav, millega nad praegu tegelevad. Vahel mõtlen Sellele noormehele, kes pani mind, padu-ratsionalismi-uskujat kahtlema selles, kui ratsionaalne inimene ma siiski olen. Ja samas pani see mind enda nurki mahalihvima, siiski teatud piirideni... Aga samas võib-olla Tema on liiga ratsionaalne, unustades et nali „kui oleks kivi asemel süda“ on pelgalt nali ja, et meil on süda pigem asjaga; kui ei oleks võiks see vabalt idee-poolest mingi kivi-laadne funktsioneeriv asjandus olla.
Võib-olla 20. aastaselt peaks neid mõtteid mõtlema. 
Eile seisime öisel ajal keset Raekoja platsi kolmekesi... Mark vastab telefonile: „Me oleme keset Raekoja platsi ja joome. Päriselt ka! Shampust!“ Kell teatas täistundidest ja väsimus/peavalu enne laulmist olnud tõbisest olekust ja laulmisest hakkas kaduma. Trepis istusme ainukese laua taga millel olid lilled Kaiale ning nautisime Calvadosi.



PS: Juuksetoon on nüüdsest heledam - muutust oli oodata.