by

Söön kirsiputru, joon kohvi ning tunne on nagu oleks oma väikese lapse unarusse jätnud. Väike laps on nimelt minu blogi, millega pean ja tahan pidevalt tegelelda. Loodan, et minu paarikuine lohakus andestatakse.
Tartu-pseudo-elu keeb täiel rinnal ning tekib paratamatult tahtmine nagu kass maal verandal lesida ning mitte varvastki liigutada. Aga ei ole kass, oled puhast tõugu tudeng.
Tartu tänavatel saab mängida mängu "Nimeta see tundeng". Ehk paned näpu peale ja vaatad, kas on rebane või mitte. Välimäärajaks on tundengi-nodi kott, mis neile esimesel päeval jagati. Aga kui seda pole, siis otsi kergelt (loe: sügavalt) segaduses, kuid säravat pilku. Ja seal ta ongi. Endal enam nii silm ei sära, kuid entusiasm on nakkav ja lähen ka ise oma esimesse loengusse (mis toimus vägagi inimlikul ajal nagu kõik mu s.a. loengud) sära silmis - Joonistamisesse (võrdväärselt segadusega, kuna kunstiosakond on võõras mis võõras). Aga see on üks põnevaim koht, kus olnud olen ja inimesed on nii üdini kunstiinimesed, et tekib paratamatu tahtmine nende elukoha aadressi ja hõivatuse taset küsida. Lektor on värvise jakiga vanem mees, kes suudab näha isegi minu nigelas laua-tooli-kompositsioonis kunsti, öeldes, et see on omapärane (võrdluseks võib tuua, et teistel olid võluvad jooned). Nojah, sinna ma enam minna ei saa, aga alati jääb mulle krokii. Mis on krokii? Krokii on põhimõtteliselt sketšimine. Ehk läksin loengusse ja üks mees jõudis enne mind. Minu esimene mõte, on muidugi, et ahhaa pane tähele, see ongi lektor... No vot, ei ole, on modell nimega Tõnis ja järgmine kord kui maalialust läksin võtma, võttis tema pükse jalast. Aga kunst on pimestav ning peagi näedki modellis, kes parasjagu võtab kõiksugu kummalisi poose, skulptuuri.... Mitte midagi muud. Ning loengu lõpus tahtsin oma seljataga oleva kunstitudengipoisi sketši ära ärida või lunida - kõik oleks sobinud. Nii, et kultuurivaeseks inimeseks mind enam nimetada ei saa, no vot!
Vabadel hetkedel õpin Itaalia keelt, või mõtlen sotsiaalteaduskonnast kõrgemaid mõtteid. Vahel käin ka Seltsis, kuid nüüd juba raskemate mõtetega, aga ju see arendab.
Tuba on mul hubane ja lihtsalt nimetusega "Pesa". Asjad on sissekolitud ja huumorist puudust ei tule. Külmkappi mul veel ei ole, aga tulemas on seegi. Tapeet on küll kena, aga käed sügelevad remondi järgi. Naabrinna on vahva aktivist, kes ei pelga hommikul T-särgi väel tumedate silma alustega remondimeest tuppa laskmast, sel ajal kui mina ägisedes teist külge pööran - kõike seda üllama eesmärgi nimel, et laelamp saaks parandatud. Hommikuti on ilus koolitee ning öösel veelgi maagilisem. Hommikuti kuuleb ka uksetaga vene keelt, mis teeb olemise veelgi kodusemaks. Korrusest nr 3 teatab mind "Leto, solntse i zara" ja "Free hugz" silt...
Niimoodi ma siis töllernangi mööda rohkem-vähem kohustuslikku loenguid, mõndadesse mind isegi ei soovita, kuid pooleldi-särasilmne-tudeng ei lepi "Ei-ga". Peagi ootab mind (loodetavasti) tööpõlv ning ootan ja kardan reedet. Kuna asju ära ei sõnuda ei tahaks, siis praegu pikemalt sellest ei kirjuta...
Mõnusat sügist kõigile,
Heidi