by

Parim koht Interneti kasutamiseks on pargipingil. Sest kui ilm on nii mõnus, siis kuidas muidu...
Kolmapäeval sai õhtu-poolsed loengud nagu triikrauaga sirgemaks lastud ning Tallinna-poole põrutatud. Kiire hüpe Seltsi, mõistmatus mütsi kandmismeetodist, kiiresti T. kauplusesse (muidugi pähkleid ja banaani ostma nagu mu oravatest suguseltsil tavaks) ning hopsi Vanemuise bussi teisele korrusele. Lühike heietamine ja killu (kilu?) rebimine ning Prologemena lahti - sünteetilised a priori otsustused on oluline teema tõestamaks metafüüsika võimelisust teadusena esinema. Ma kergelt öeldes (loe: raskelt) jumaldan seda kui väga hr. lektor Kanti armastab - üks tõeliselt kirglik mõistja-mõistataja).
Traditsioonilised 2,5 h loksumist ja loodusevaatamist (sõna otseses mõttes suu ammuli bussi aknast välja vaatamine ning maa-elust unistamist). Kui hea tundub praegu olukord, kus saad minna päeval lehti riisuma, õhtul rannas käia, seada oma poe-käike külapoe 9-18 lahtioleku järgi kõik muu maahõnguline (k.a. lehtede lõhn). Aga see selleks.
Linn pole muutunud - on tuttavamaks muutunud. Tunnen oma põhirajad ära ja naljalt ekslema ei hakka.
Jõudsime oma segasummasuvilaga Tallinna. Kõnnime hanerivis Vabaduseväljakult ja märkan (õigemini S. märkas), et rapiir on mu seljataga ikka kole lähedale jõudnud (illustreerivalt rääkides, sobiks see mu peast ilmajätmiseks). Ühel hetkel seisangi suure-kurikuulsa risti kõrval valge müts peas ja tunne on ülevindikäivalt patriootlik. Vaatan kuidas erivärvilised lipud lehvivad, rapiirid seisavad ning värvilindid lendlevad tuules. Peetakse kõnesid ja lauldakse, peetakse kõnesid ja meie laulame (kaunis võõraid laule, mis tekitavas mus paratamatult küsimuse, kus-kes-ja-miks sellised laulud valis ning kust need pärinevad). Kuulame, seisame, külmetame käsi ja näljutame kõhtu... Kuni selleni, et hakkame riburada pidi Admiral Pitka kujuni sähvivate välkude valgel kõndima ning mulle peab pidevalt meenutama, et ma ei jookseks nagu igapäevaelus - hoia aga pikkivahet ning aeglusta, nagu autokoolis. Rotaliasse afterkale ei jõudnudki. Selle asemel tuiasime kahekesi Vanalinnas, täitsime kõhtu, jõime kohvi Reval cafe's, istusime meie Väike-Itaalias, lollitasime ja vaatasime  kuud...
Tagasisõit osutus une-pausi asemel meeleolukaks melu-bussiks, kus värvidega eesti noormehed laulsid terve tee silentium-ad-cantum-stiilis kuni cantus-ex-est'ini, lisades sinna kohustuslikku "proositi" ning nii veeresimegi kui seltskond ratastel vähem-kangema-ja-kangema-märjukesega Tartu poole sel ööl. Kõrvaltvaatajale jääb nii mõndagi silma... Näiteks see, kuidas värvikandjast noormees ei vaata laulu juhatamise ajal silma (silma viskamise eesmärgil) kenadele noortele neidudele kes istusid kohe tema ees, vaid vaatab sügavalt silma oma akadeemilisele vennale. Alguses ma lihtsalt muigasin ja mõtlesin, et no-noh kui kummalised tavad meil siin on, kuid iseenesest vägagi mõistetav. Mõned asjad liidavad - olgu see perekond, koolikaaslased, ühised raskused, ühine kogemus või ühine selts-korporatsioon. Veenis mindki, endist vähe-uskujat. Igastahes noormehed oma laule tunnevad, mis sellest, et pole mina neid mitte kusagilt enne kuulnud (räägib tegelinski, kes lapsena suutis kiige peal kõige arhailisemaidki laule lõõritada).
Õhtu (öö) jätkus otsepeatusega korp! Revelia ukse ees, kus noormeeste kommete-mälu pandi korralikult proovile. Kui hea kui sul on keegi kõrval, kes mainib, et oota hetk, sa ei pea oma jooki kohe ise valama; ega ust lahti tegema... Kannata rahulikult ja vaata kuidas noormehed märkavad. Feministile küll natuke raske-teela, aga siiski. Täitsa nauditav. Pean siinkohal märkima, et noormehed ei jäänud hätta ja suutsid ülesande kõrgusele tõusta. ;)
Kahekesi kojusaatmise koduteel peatusime (ehk mind peatati), et Näituse tänava käsipuudel juttu vesta. Oli küll varajane hommikutund ja pisut švipsis enesetunne, aga täitsa ilus hommik oli...