by Heidi K.
Ni hao!
Lõpuks on proovipäevad tööpostil seljatatud ning alates oktoobrist ootab ees uus töö. Esimene poolik tööõhtu oli oodatud vaikse asemel parajalt kiire siiski. Ühe inimese jaoks on üsna raske suurt pinda hallata, kuid pead on võimalik pingutades selgena hoida ning aeg-ajalt tasub tuletada meelde mentori sõnu: "Kui kliente on palju ja asi kipub käest ära minema, siis liiguta end lihtsalt kiiremini!" Lõbustust jätkus purjakil ameeriklastest lauljatest, kõikvõimalike välismaalasteni, professioonaalsete kuid lõbusate Hiina kokkadeni ja klientideni, kes kirjutavad tšekile "Kaunitar, helista mulle pärast tööd!". Ei kahetse midagi, ainult õpin. Ja söön pulkadega. Eile tekkis juba eksootilisema toidu igatsus ning sõin makarone tomatikastmes ka pulkadega.
Tänane päev oli nii kirjeldamatult mõnus... Oma teisel ülikooli aastal ma naudin loenguid, ma ei tea miks, aga isegi kõige tuimemad loengud kuidagi lihtsalt istuvad. Iga kord kui lähen loengusse, ei tunne ma mingitki vastumeelsust, kuna üks muusik, kes lõpetas oma magistrantuuri eelmisel aastal ütles mulle, kuidas ta nii naudib iga oma viimast loengut (ainult üks tal minu mälu järgi vast oligi). Võib-olla selles ongi asja point, et pool bakalaureus't hakkab juba kätte jõudma. Ja hakkan juba pisut paiksemaks jääma - kui juba töö ja õppimine on ühes linnas - mitte nagu varem kui kool oli Kärdlas ja töö Nurstes, või töö Võrus, elukoht nelja ilmakaare pool.
Teadustöö alustest, mille lektori kuulamist ma lihtsalt armastan, misiganes siililegi selgelt juttu ta räägib; kuni purskkauvu ääres raamatu lugemiseni kursakaga; Lossi-3 katusele pääsu otsimisest loengu alguses, kuni teadusfilosoofia keemikust lekorini; vahelejäätud itaalia keelest; Bauhoffi letivahedeni; kingi ostmisest, hilinenud kingi saamiseni (nii armas, ja nii täppis kink, et sulatas mu loiguks), Pierre kohviku Choccolatost Seltsi koosolekuni; Šamanismi kuulamisest, filmi vaatamiseni... Päeva lõpuks on nii mõnus teki alla pugeda ning The Scripti albumit lapata ja päevaseid tegemata-jäämisi kompenseerida. Vahepeal saata sooja südamega sünnipäeva-õnnitlusi (ma tean, et olen patoloogiline sünnipäevade ületähtsustaja) ning juua rohelist teed ja kostitada tüdrukut, kes pea iga päev mu tuppa satub, kuid kelle nime meeldejätmisega on mul probleeme - aga ta on nunnumeeter-laes-plika... Noorukese-võitu, aga siiski.
Naabrimees Laur ja tema naiseke on mu lemmik-naabrid hetkel - neil on konserviavaja ning hommikul ei kõhkle nad mulle kooris "Tsauki!" hüüdmast...
Siinsei! (Aitäh, vist?, peaks Gingeri käest üle kontrollima, aga samas tema ju Eriku Põhja-Hiina keelest aru ka ei saa...)
