Laupäev oli...
by Heidi K.
Juba on unustatud lubadus vaba loengu ajal ajusid ragistada oma ärisuhtluse ettekande jaoks ja itaalia keelt studeerida. Võib-olla TÜ raamatukogu arvutitoal ei tohiks taoline mõju olla. No igastahes väike reeturi tunne on küll, et teised oma peanupukesi vaevavad ja mina enda lõbustamisega tegelen, aga tõotasin õhtul naasta, et usin olla.
See on alati hästi huvitav, kui keegi msn-is teatab sulle, et peab lõpetama, kuna peab sinna-ja-tänna minema ja järsku on liin cut-off, ja jääd mõtisklema, et huvitav mida tema siis arvab, et millega mina tegelen. Istun, mõtlen, filosofeerin, loen, vaatan filme, igavlen kodus (või vastupidi nautlen kodus), kokkan, laulan, jumal-teab-mida-veel? Ei, samal hetkel kui mainis lahkumist, lahkun ka mina, sest ka minul on kiire ja pean ka kohtadesse, kuhu olen lubanud minna jõudma. Mina lasen kahjuks alati oma fantaasial lennata, kui mõtlen, millega klaviatuuritagune huviobjekt tegeleb...
Kusjuures, kuigi lähen nüüd (vanema ja targemana) juba meelsasti mõeldes kõigile kasulikele faktoritele, siis juhtub ka neid, kuhu absoluutselt minna ei-jaksa-ei-viitsi-ei-taha. Aga põhjus, et "sitt ilm tekitas mus tunde, et ma tõesti ei taha oma teki alt väljuda" enam ei tööta.
No vot, sellised sügisesed mõtted siis... Kõige rohkem ilmast.
Viimase näitlustamiseks võiks tuua asjaolu, et eile läksin suletud külalisõhtule, tutvusin meie uute liikmetega (7!), mõtlesin bürokraatlikuse ja personaalsuse üle . Sõin kiluvõileiba, kuigi väiksena jälestasin neid - maitse muutub, nagu ka paljude asjade puhul - ja jõin madalrõhkkonna-kohvi kuni pea hakkas tapvalt valutama, ning järgnesin oma akadeemilise ema moosimisele minna Illegaardi mu lemmik-punapead õnnitlema. Paar sünnipäeva-shot'i hiljem ja visiitkaarti teatud linna avalike suhete juhilt olime valmis koju naasma. Voodis on väga hea patja nutserdades mõelda kordaläinud päevale.
Oli laupäeva hommik kui istusime Emajõe kaldal, jalutasime turul ning saatsime teineteist ära... Oli laupäeva lõuna, kui läksin koju ja jõin ühe kohvi ning vaatasin aknast ühe naabrikassi retke vastasmaja aeda... Oli laupäeva õhtu, kui soojenesin teki all ja lugesin-lugesin-lugesin...
See on alati hästi huvitav, kui keegi msn-is teatab sulle, et peab lõpetama, kuna peab sinna-ja-tänna minema ja järsku on liin cut-off, ja jääd mõtisklema, et huvitav mida tema siis arvab, et millega mina tegelen. Istun, mõtlen, filosofeerin, loen, vaatan filme, igavlen kodus (või vastupidi nautlen kodus), kokkan, laulan, jumal-teab-mida-veel? Ei, samal hetkel kui mainis lahkumist, lahkun ka mina, sest ka minul on kiire ja pean ka kohtadesse, kuhu olen lubanud minna jõudma. Mina lasen kahjuks alati oma fantaasial lennata, kui mõtlen, millega klaviatuuritagune huviobjekt tegeleb...
Kusjuures, kuigi lähen nüüd (vanema ja targemana) juba meelsasti mõeldes kõigile kasulikele faktoritele, siis juhtub ka neid, kuhu absoluutselt minna ei-jaksa-ei-viitsi-ei-taha. Aga põhjus, et "sitt ilm tekitas mus tunde, et ma tõesti ei taha oma teki alt väljuda" enam ei tööta.
No vot, sellised sügisesed mõtted siis... Kõige rohkem ilmast.
Viimase näitlustamiseks võiks tuua asjaolu, et eile läksin suletud külalisõhtule, tutvusin meie uute liikmetega (7!), mõtlesin bürokraatlikuse ja personaalsuse üle . Sõin kiluvõileiba, kuigi väiksena jälestasin neid - maitse muutub, nagu ka paljude asjade puhul - ja jõin madalrõhkkonna-kohvi kuni pea hakkas tapvalt valutama, ning järgnesin oma akadeemilise ema moosimisele minna Illegaardi mu lemmik-punapead õnnitlema. Paar sünnipäeva-shot'i hiljem ja visiitkaarti teatud linna avalike suhete juhilt olime valmis koju naasma. Voodis on väga hea patja nutserdades mõelda kordaläinud päevale.
Oli laupäeva hommik kui istusime Emajõe kaldal, jalutasime turul ning saatsime teineteist ära... Oli laupäeva lõuna, kui läksin koju ja jõin ühe kohvi ning vaatasin aknast ühe naabrikassi retke vastasmaja aeda... Oli laupäeva õhtu, kui soojenesin teki all ja lugesin-lugesin-lugesin...










