Ütle meri mu meri
by Heidi K.
Mitte miski - ja kui ma ütlen mitte miski, siis ma mõtlen tõepoolest mitte miski (vaieldav või mitte) - ei ole parem kui suveõhtul läpakaga loojuva päikese saatel, mõnusalt soojema-poolse tuule käes kummeli tee joomine. Sellele eelnes lõuna õues hommikupoolikul rannast korjatud põldmarjadest (või siis murakatest) tehtud toormoosiga pannkookide ja tintkohviga (piima lihtsalt polnud). Kõrvale võtsin hea kapsa (seekord tõepoolest kapsaks loetud raamat NSVLi hiilgepäevadelt kui Agatha Cristie Poirot jutud hakkasid ilmuma). Pannkoogid valmisid ka eimiskist (mitte-filosoofiline termin siinkohal) hapukoort pole - kena siis keefir, nisujahu pole - olgu, siis muu jahu jne. Moosi polnud ka, aga vot, hommikune rannaskäik osutus oodatust produktiivsemaks. Liivateed sain kahjuks hale-natuke. Kui millegi eest tuleb emale kuldsete 20ndate saabumise eel tänudlik olla, siis on see oskus teha-eimillestki-midagi (ehk maakeeli teha sitast saia - kole küll, aga kui vanadele eestlastele kõlbas, siis ega mina peenem pole).
Suve peab-tegema-nimekirja kuulub ka ühe eine koostamine loodusest - istud marjapõõsa kõrvale maha ja sööd (sobib kõik alates tikritest, mustsõstrateni, õunteni ja minu valikuni punased sõstrad esimese kahega nimetatuga).
Olen korjanud ka hullumeelselt palju ravitaimi, kuna eelmine talv kulusid need marjaks ära. Stseen oli umbes selline... Ema: "Võta kaasa, nendest on nii hea teed teha kui haigeks jääd!" Mina:" Kuuled sa, ma pole koormaeesel (tonnised-kohvrid) ja kuida ma sul seda puruteed seal ikka jonn!" Asi lõppes kompromissiga - võtsin väikese koguse kaasa... Paari kuu pärast tulin varusid uuendama... Nüüd ma olen varustatud raudrohu, naistepuna ja piparmündi eile vorbitud puketikestega.
Hiiumaale tuleku saaga ooli omaette elamus ja päädis sellega, et tegin päevase Tallinna-peatuse.
