by

Tahes-tahtmata on naljakas olemine. Esiteks, on mu varvastel nii külm, et mõtted rändavad isegi nahkjaki ja vatiteki all nende apulteerimisele. Sama on mu sõrmedega, mis väga (riilllii-riilliii) jäigalt klaviatuuri taguvad. Selle külmade kätega on üleüldse naljakas lugu, mis lühidalt seisneb selles, et käisin 15. aastaselt tööl, oli juuli-kuu ja tulin rattaga tööle... Väljas oli vähemalt 25. kraadi, aga mul olid talvekindad käes ja hea sõita. Maandusin siis töö juurde ja laomees Rain nöökis mind mõnuga (aga ikkagi heatahtlikult). Olgu, aga see selleks...
Olen ablas ja mugin mingit paganama Keskerakonna kommi, sest jõhkem kommiisu tuli ja seda pärast poole abruusi äramugimist. Igastahes sobiv lõpp kahele päevale, mis on töö tähe all möödunud.
Täna käis üle pika aja Tuust (või Pätu) külas, kellele tegin möödakarva pai, pluss andsin kala ja piima. Ma pidin kuidagi garanteerima ta külastuskäikude jätkumise...
Zavtra, videm v gorode Tartu. I mne ne nravitsja eto. Potšemu? Potomu što tak mnoga delat i ja ljublju leto, net osen... I škol znatšit osen.... Tak žal. Olgu on jah natuke ebaviisakas siin vene keelt purssida, aga töö juures mulle tohutult meeldis. Lühike jutt veelgi mikromalt - homme ümberkolimine vol 1 Tartu. Ehk seljakotid selga (või õigemini hiigelkohver, mille kohta naljaga küsitakse "Kuhu suur kohver väikese neiu viib?", tuleb seljataha vinnata). Ja üldse, kes andis luba sügisel nii vara tulla.... Mul on 100% tunne, et lähen homme tööle, mitte suure tähega Oma-elu elama Ülikooli-linna.

Aga tsiteerides tarka tigu saatest "Tammetõru seiklused": "Ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi..."