It's a Heidi thing...

Veetsin väga suvise (ehk töise) nädalalõpu Antslas (ausõna, ma ei taha enam ühtegi lauda näha). Aga mõnusalt praadida sai (loe: pruunistusin võimsalt) ja nautisin rahu ja vaikust. Ja kolisin Beebi (loe: bambustaime) Tartust sinnakanti akna peale - ja kusjuures väga toa-teemasse läks.
Muidugi jõudsin oma läpaka pärast paar korda õrnalt närvivapustuse äärele triivida kuna sülearvuti otsustas koos sessi lõpuga ka enda viimsepäeva väljakuulutada ehk streigib pidevalt igatepidi. Ohhjah... Üks sõna - garantiiremont.
Lisan mõned bot. aia pildid, kuna juba kibelen paar päeva.

"Suurema osa päevast mu kass magab ega lase end ilmakärast häirida. Kui nälg näpistama hakkab, on ta aga leidlikkuse kehastus. Võtame näiteks atraktsiooni “Singihüpped”, millega ta on oma pika elu jooksul võitnud kümnete külaliste südamed. Viilukese kalkunisingi nimel (mingi suvalise silgu peale ei liiguta ta vurrugi) suudab ta sooritada hoovõtuta kõrgushüppe, mis ületab kolmekordselt tema turjakõrguse. Et seejärel taas diivanipatjadel kerra tõmmata.
Mu kass elab väga fokuseeritud elu. Ta teab täpselt, mida ta elult tahab, ei mingeid mõttetuid sebimisi, kõhklusi oma eesmärkide saavutamisel – ega ka üleliigset energiakulu ähmaste illusioonide tagaajamisel. Temast õhkub kadedaks tegevat eneseteadlikkust. Seda keskendumist, saagile sirutumise kompromissitut kehakeelt ma mäletan ka 90ndate kauboikapitalismi tegijatest: ma pean saama selle, mis mulle kuulub!
Tegelikult on ka suurem osa ­inimesi võimelised “singihüpeteks”, võimete piirideni ulatuvateks pingutusteks – kui tegevuses vaid piisavalt mõttekust leitakse. Kõik sõltub motivatsioonist."