It's a Heidi thing...

Tänana päev on täiesti lõpp uimas olnud. Ma just avastasin, et kell on hea 3 h rohkem kui oleksin kartnudki. Ja põõnasin ka 11-12ni ja uimerdasin samas taktis edasi, kuni otsustasin ennast välja vedada, et plaažile veel põõnama minna, aga kasutegur oli suur - tervelt 1 km mahakõnnitud ja D-vitamiini kogus on märgatavalt suurenenud... Ja ma oleks seal ka põõnama jäänud. Aga päris mõnus oli omaette muiates teiste vestlusi pealt kuulata, samal ajal budismi dharma-õpetust lugedes.
 - Väike poiss purskkaevu juures - aga mina lasen püksi ka vett! Ja jooksis joa juurde.
 - Plika sõidab must mööda vinta-vänta. Poiss rannalt karjub: "Näe Mann, sina ka ratta seljas!" jne.
Olgu sellega, aga miks ma siis nii koomas olin. Põhjus on selge - tegin esmaspäeval Tartu-ralli, millest pidin kahjuks naasma juba teisipäeva varahommikul - sain ootamatu trial day ühes kohvik/restoranis.
Pärast põrguliku teisipäeva hommikut, mis tähendas bussjaama jooksmist ja uudist, et buss oli teel Tallinnast katki läinud. Ehk peab järgmise bussi võtma, mis tähendab hilinemist, ja ohh pagan... Nii et pole ime, et olin oma viimase aja õnne arvestades pessimist ja valmistunud täielikuks läbikukkumiseks.
Igastahes esimese tunni jooksul püüti mulle õpetada täpselt - Kõike. Ehk suure-suure pingutamise peale suutsin ma kogu virr-varri jälgida ja meelde jätta. Plika, kes mulle seda kõike oma kahe nädala kogemusepagasiga õpetada püüdis oli ehtne vene ilu kehastus Anna. Kes väitis, et tema eesti keel pole suurem asi, aga mina ei suutnud alguses üldse uskuda, et ta on venelanna. Anna õpib TÜ-s inglise keele õpetajaks ja võtab järgmine semester itaalia keelt algtasemel... Ja juhuslikult võtan mina ka. Boss/kokk lasi väsinud Anjuška siis 5st lahti ja jättis minu üksinda (!?). Ja mina loll uskusin veel, et 3-4 tunnist peaks proovipäevaks küll-ja-küll olema. Muidugi pandi mind esimese viie minuti jooksul kassa juures ka TakeAway telefonile vastama... Ja need süsteemid... Toitude numbrite otsimine ja kassasse kokku arvutamine, kaardimakse (mis meeldis mulle rohkem kui sularaha) ja karbid eraldi jnejnejne... Toidud ette ja pärast sebimist ära unusta koristada, nõusid pesta, karpe neile ette viia, klaase ja nugasid kahvleid puhastada jne...
Kui järgi mõelda, siis koomikat oli ikka üsna palju. Ühel hetkel püüdsime Annaga Cafe Lattet teha, sest ega tema ka veel eriti ei osanud... Ja siis tume kohv, piim, vahustama... Piima liiga palju, olgu kallame vähemaks, ja siis oli piim juba liiga vesiseks läinud ja kui peale kallasime, siis väga hästi läbi ei segunenud, aga vaht tõusis peale vähemalt! Ja selle solgi-Latte tegime pooleks ja jõime ära.  Üsna hea oli isegi.
Nii, kokk ise ja tema abiline (loe: sugulane) olid Nepaalist. Ma tõesti eriti ei jõudnud jälgida,  kuidas nad neid toite tegid, aga kui need sealt köögist siis rutates välja tõin, siis need nägid nii head välja.... Eriti praetud banaani jäätis ja kevadrullid. Ja roogi on menüüs lihtsalt niii palju. Ja mingi kokteil nimega "lassi" - keefir mango või banaaniga - seda ma ei jõudnudki õppida. Nende inglise keel oli ikka väga kehv ja katsu siis keelt hammaste taga hoida, et mitte kasutada sõnu nagu "stabilize", "customer service", "add up" jne... Siis oled targutaja sildi otsa ette saanud - aga ma ei teinud seda ja sain seevastu komplimendi oma inglise keele kohta ja vene keele kohta (särav nägu).
Ja seal me siis olime, kahekesi koos Premiga, kuna kliente nii spetsiaalsesse restorani just iga kell sisse ei saja ning kuuldavasti oligi aeglane päev (minu õnneks). Muidugi õppisin ma vahepeal ära (kui Anna oli lahkunud), kuidas kassaaparaadiga kella vaadata ja kassas olevat summat kontrollida. Ja mida kõike need kuumaverelised ei jõua su kohta välja uurida: kus sa elad, kust pärit oled, kus õpid jt, kuni väga isiklikeni välja: mis on su isa nimi, kellena töötavad, kas sul boyfriend on, kas te elate koos, kus kohtasid, mis on mu lemmik-toit, mis alkohoolset jooki ma joon. Mille peale hakkas mul peas tiksuma, et kas ma saan töökoha või mind kutsutaks india-stiilis privaatsele õhtusöögile. Ja seal ma tegin oma tööd (vabal hetkel olid selleks hindade eurodeks konverteerimine, tasside poleerimine, asjade nõudepesumasinasse toppimine, ja uudishimuliku Bossiga rääkimine), India muusika saatel (paari tunni eest oli see Ring Fm), kahe kummalise nepaallasega, kellest Prem (boss) ei kõhelnud hetkekski, kui ta sattus hoogu ja leidis, et ma peaksin midagi teadma, et tulla väga-väga lähedale ja vajadusel ka kätega. Ja nii ma õppisin kassat avamist hommikul, koos mingi võõrakeelse leelotamisega (kaks nepaallast laulsid kaasa), viimatinimetatu käsi ümber piha (no tõepoolest käed kõikjal, igal hetkel), seljas mu minikleidike (meremehe-mustriga), mille peale olin sunnitud tõmbama mingi punase Hiina firmasärgi (loe: kummaline ürbe, mille hiinapärane lõige ja muster ei läinud ülejäänuga kuidagi kokku), ja mõtlesin, et kohe purskan situatsiooni koomilisust hinnates naerma.
Aga noh, hea uudis on see, et päris tasuta ma ka nüüd ei töötanud - sain lõunal ja õhtul süüa! Päeval riis sealiha erilise kastmega (mis maksis a la 65 krooni) ja õhtul nuudlid, mingi salati-värgendus (mis tegelikult läks kevadrullide vahele) ja sama sealiha-kraam... Liha tegelikult ei söö, aga kui tasuta saab, siis miks ka mitte.
Mul on kotis mingid kordustšekid:
Chinese Inn - Thank You.