by

Töised/unetud viimased kolm päeva on möödunud lõpuks. Kirjutasin oma mahukat Euroopa Liidu esseed teemal "Euroopalikud väärtused retoorikas ja praktikas Rahaliidu ja euro arengu näitel". Alguses tundus see täitsa priima teema, aga jiipikaiieiiii, kui mõtlema hakkasin, siis iga sõna muutus nii segadusse-ajavaks, et tahtsin lihtsalt peaga vastu seina joosta. Miks ei ole ühelgi terminil täpset definitsiooni, vaid mingi udukogu asju millele see "nagu peaks vastama". Mhh. Nojah. Vähe aega jäi ka, kuna viimane eksam oli esmaspäeval, siis reedeks oli vaja esitada. Muidugi suutsin ma sellesse vahesse toppida idiootselt palju asju, nii et essee jäi paar-päeva-imeks. Süsteem seisnes selles, et ärka-siis-kui-kõik-veel-magavad, et 4-5 vahel ja tööta kuni 24ni siis paar tundi und ja loe edasi... Oma lolluseid ei soovita ma kellelegi. Igastahes saadetud see sai....
Esimesed pildid on maailma parimast jaanipäevakingist ehk andsin teisipäeval enne Tartust lahkumist viimase klaveritunni Emmale... Mul pole vist temaga nii mõnusat tundi ammu olnud, kuna suve hakul kippus lollitama ja tegi mind üsna nukraks juba; kuid see tund oli lihtsalt mõnus... Juba ukse peal tuli vend mulle vastu ja karju üle kogu maja: "Klaverõpetaja tuli (3x)". Hahaa, ma pole ennast nii autoriteedina ammu tundnud. Siis tormas Emma mulle vastu karjudes "oota, kuhu ma selle panin.... emme kuhu see jäi?" ehk Emma oli teinud mulle jaanipäevakaardi! Kostitati veel ülihea kirsitordi tüki ja kohviga (nägin vist väga väsinud välja, kuigi üritasin väga värske olla - tulin just päeval Põlvamaalt oma napi paari tunni unega. Pikk jutt lühidalt - suvealguse kursapidu ehk 6 filosoofi privaatpidu); järgnes Emmale omapoolse nunnu-tõuguga-kaardi ja noodivihiku üleandmine (mida koostasin juba terve nädala eksamite kõrvalt) ja lugude ülevaatamine... Muidugi ei märganud ma algul, et üks tüdrukukene istus diivani peal ja vaatas multukaid. Tuli välja, et tema on ka õppinud klaverit natukene ja siis kutsusin ta meie juurde, et äkki mängivad suvel koos ansamblilugusid (nad olid niiiiii nunnud koos). Nii vahva on lihtsalt näha kui murevabad nad on... Ja see tüdruk veetis terve tunni meiega ja isegi distsiplineeris Emmat. Ja küsis mu telefoninr-i, et rääkida oma emmega klaveritundidest. Jeerum... Tund lõppes liiga kiiresti ja Madli andis mulle tunniraha ja kingituse, mida bussi peale tormates avasin alles poolel teel, ja siis pidi ka süda seisma jääma - ehk too Elizabeth Arden "Green tea summer" - ta mäletas, et ma armastan rohelist teed... Ja see lõhnab nii hästi.
Igastahes, see veekogukene kannab nime Heidi meri... Ehk mul on Võrumaal oma meri.
Ja ülejäänud on pildid jaanipäevast. Ehk Kirumpää lilled, tossu sees mina ja õhtused veini-naudingud, mis tegid essee kirjutamise kohati väga lõbusaks.
Pärast essee valmimist umbes 23-midagi, meelitasin O. randa ujuma. Täiesti lummavalt-ilus oli Tamula järv - kergelt udus, kergelt päikeseloojangus, peegelsileda veega, sooja õhuga ja sumeda süveöö klubi Madhouse muusikaga. O. jäi kaldale sääski söötma, aga ma tahtsin nui-neljaks ära käia. Ja kuigi vesi oli külm oli lihtsalt unustamatult mõnus mööda Tamula äärt ukerdada ja lihtsalt lollitada.
Vabadus on nii lähedal. Üks essee kõigest veel...