by

 Margus Vaher laulab... Peaks tõesti midagi ärksamat panema... Voodi on sissepiiratud erinevatest raamatu-kapsastest, kotist, kohvi-tassist, märkmetest, millest nüüd saan aru pärast kõva ajupingutust... Laual ei valitse parem olukord, kuid ta vähemalt stiilsem tänu lillele. Ja faktile, et paremad raamatud, mida pole aega lugeda olen sinna kuhjanud. Seina kaunistavad mu kohvi-reisi-armastust väljendavad Pauligi pildid.
Saatsin toanaabri oma kleidiga, mida polnud igiammu kandnud pittu. Vähemalt leidis rakendust ja miks ka mitte. Vähemalt kellelgi tuleb tore õhtu.
Pärast siidripurki, läheb õppimine juba edukamalt. Nimelt homseks Euroopa Liidu eksamiks. Menetlusprotsessidest ja süsteemidest ja teooriatest täistuubitud, kuid ometi nii sassis pea oli otsi andmas. Ma püüdsin päeval magada, kuid see päädis sellega, et kuulasin lihtsalt muusikat ja sel hetkel kui hakkasin sügavamasse unesklemisesse äravajuma hakkas kell äratama.
Eksamiteks õppimine tundub kõige muu kõrvalt nii mõttetu ja ebaoluline tegevus, kuid samas just nimelt üks olulisemaid. Oleneb muidugi prioriteetidest. Või õigemini selle järjekorrast, mida püüdsin oma märkmikusse ühel päeval Purde-lähedases mänguplatsil pargipingi-taolisel kiigul kirja panna, muidugi koos kohvi ja EL-i kapsastega. Kui sa suudad panna enda jaoks paika, mis on oluline, siis on kergem keskenduda sellele, mis on oluline.
Olgum peaks rääkima eilsetest uudistest ka natuke. Teie ees seisab (või siis õigemini kirjutab) Eesti Naisüliõpilaste Seltsi värske kaasvõitleja (erineb varasemast noorliikme-staatusest üsna palju) ehk siis uhke tiitliga ksv! Heidi Koolmeister. Päris midagi... Või vähemalt see selgitaks, miks siis kui ma kuulsin, et sain tegevliikmeks (sest mitte-nii-kurjad keeled  rääkisid, et ma veel ei tohiks saada) tekkis ootamatu tahe nagu väike laps üles-alla hüpata. Jaa, ka värske Magister Cantandi ehk siis Seltsi lauluõpetaja. Kui mulle seda (irooniliselt telefonikõnega klaveritundi) teatati, et kas ma sooviksin olla pikemalt mõtlemata jah-sõna ütlesin... Siis tegelikult pärast hakkasin kahtlema, kas oleks pidanud... Vastutus, vastutus, vastutus... Aga samas ma pole kunagi ühtegi asja, sest kardaksin. Sest asja fakt on see, et kui sa pead hakkama saama, siis saad - lihtsalt selle pärast, et sul ei jää muud üle. Kui saad tegeleda sellega, mida armastad, siis see on ainult hea. Ongi põhjus rohkem aega klaveri taga tunde veeta ja unarusse-jäänud laulmisega tegeleda. Ja õppida ära laule, millest on jäänud ainult õhkõrn mälestus Lindmäe laulutundidest. Muidugi koosoleku ajal tekkis mul küll tunne, et seda ametit ma nüüd küll ei saa, kuna eelnevate debatid läksid kole-tuliseks. Demokraatia võlu või mitte-nii-objektivism!? Nojah, võta kust otsast tahes.
Ahjaa, mu akadeemilisest emast Jannest sai juhataja! :)
PS: O. ma tõesti ei saa aru kuidas sa saad mu huumorist puudust tunda...  Mul on väga viltune huumorisoon.
PS2: Kui ma arutasin seda, kuidas viimasel ajal nii paljud on parandanud mu totraid vigu, ja mu naabrinna ütles, et see on tõenäoliselt seetõttu, kuna mul on juhe koos... Siis tegelikult ei. Mul tõepoolest pole just kõige teravam mõistus viimasel ajal, kuid mulle pole kunagi näpukate-närijad meeldinud. Sest kui me inimestena peaksime olema nii eksimatud, siis me tõepoolest ei erineks keegi keskmisest bürokraadist. Nonii, tõske käed püsti, kes tahavad taolised olla. See kõlab mulle pigem selle negatiivse-"haa" hetkena, kus teine saab tõsta ennast hetkeks teisest korraks kõrgemale. Ja mõni sellest pikemat aega kümne küünega kinni hoida.
PS3: Igatsen Sind D., sa tõepoolest tunned mind liiga hästi.
PS4: Mulle kole-väga meeldib illusioon, et mul on palju aega, kui tegelikult pole.
Lõunapoolikul Seltsis ELi õppides ja kohvit juues tuli tuju mängida, ja just seda laulu... Ja üle pika aja ka oma äraläinud häälega laulda... Sest meenus üks taoline pärastlõuna koos O-ga seal, kui koos laulsime ja kõõksusime naerda...