by Heidi K.
Lõpetasin oma "Riigi roll turumajanduses" essee ära. Välja tuli üsna kohtlaslikult kirjutatud. Pean vist jälle leppima, aga jõle närvi ajab kui poolikult ma viimasel ajal kõike teen. Panin kokkuvõttele punkti ära ja vaatasin, et kaks rida allapool on sõna "tu" - iroonia - vähemalt minu jaoks.
Kõht on rõvedalt tühi. Tegelikult oleks mul tõenäoliselt ka asjalikumaid asju teha reede hommikul (nagu nt valmistuda oma vanglate ettekandeks kell 14, aga... Eriti ei kutsu. Viimane kord kui tuppa astusin tuli vastu mõnus kohvilõhn, mille kell 7 hommikul valmistasin. Panin silmad kinni ja hingasin - mõnus. Silmad lahti seda teha oleks lihtsalt valus olnud, sest tuba on kaoses (dünaamilisel duol ehk Katal ja Heidil ei ole aega koristada - ma ausõna ei mäleta, millal mul viimati hommikul isegi voodi ülestegemiseks aega oli). Heureka, peaks salatit minema tegema.
Ma ei saa vahel aru, miks peame õppima neid asju mis me õpime ja see teeb selle kole-raskeks. Kas me õpime neid, kuna meil läheb neid asju oma "ametis" vaja, või õpetatakse neid asju meile aju arendamise eesmärgil? Või mõlemat? Või mittekumbagi? Või meil tõesti läheb tulevikus vaja põhjalikke teadmisi Max Weberi ideest organisatsioonisotsioloogias? Kummaline ja kummastav.
Väljas sajab vist vihma...
Kell on 10.10 - peaks midagi asjalikku tegema. Ma lähen kööki sööma, muusikat kuulama ja virtuaalselt ajalehte lugema.
PS: lauaalune jalgademäng on ülilõbustav.
Ja muideks, lähen vanglasse...
Külla...
Tuurile...
Kas ma võiksin jääda?
