Külgelöömisest
by Heidi K.
Viimase kolme päeva jooksul on mulle kaks kõige kahtlasemat venda külge löönud: üks nägus aga jõle kahtlane noormees ehk nn jälitaja Sakala volbripäevadelt, mis päädis sellega, et hüppas meie autosse ja viisime ta kesklinna. Kusjuures pidevalt küsis kõige kummalisemaid küsimusi. Teine ka üsna hea väljanägemisega noormees, kes täna raamatukogus mind vist õigusteaduskonnas nägi, ja siis fujaees ja siis... Kuulan muusikat ja mõeldes masendudes oma õhtu plaanidest märkan, et seesammune seisab posti najal ootab mind ja nähtavasti ka räägib minuga... Aga ma ei kuule teda. Ahjaa kõrvaklapid. Nii, no olgu... "Vabandust, ma ei tahaks küll pealetükkiv olla, aga kuidas õppimine läks?" Mina (misasja on!?): "Eemm, eem, esseed kirjutasin - valmis sain. Eks ikka läks." Midagi oli veel vahepeal, aga jätkus küsimusterahe: kas sa klubides käid? (njaah, aeg-ajalt kui pole nii koomas kui täna - üritades samal ajal edasi astuda), mida sa õpid?, kust sa pärit oled?, kas sul msn on? tahad ma annan enda oma? päriselt?... jne jne jne.... Aga ma ei taha oma msn-i sulle anda! Ole normaalne! "Aga teeme nii kui järgmine kord trehvame siin siis annan." (katse lahkuda) "Aga järgmine kord pole enam seekord! Siis ma ei anna!" (Ta ei suuda lihtsalt lõpetada)... Kuule katsu olla, ega ma seda niiväga nüüd ka ei himusta (minu mõte)... "Okei, aga järgmine kord!" partsatan välja (ja kuulen tema sajatusi, et tema siis ei pruugi enam anda) ja kõmbin kodu-poole. Kummaline.
Kuidagi peaks oma paksust kolust läbi saama, et tegelikult naised ei jookse selliste järel, kes ennast peale määrivad. Ükskõik kui väga ka ei prooviks. Pigem jätab potsentsiaalse ahistaja mulje.
