by

Otsustasin, et hakkan lähimal ajal palju aega raamatukogus veetma... Tegelikult juba olen. Usinus kuubis, sest mõistus jõudis lõpuks kohale. Muidugi vajas see mõnusat tõuget.
Ma mingi hetk viimasel peol jäin kuulama, kuidas inimesed rääkisid sellest kui palju neil teha pidevalt on, mida nad peavad/ei pea tegelikult tegema, ja kui väsinud nad on. Ja kui kaua nad igal öösel üleval on, ja kui vähe unetunde neil on. No olgu, oleks see a la stiilis, issand-jumal-ma-tõesti-ei-jaksa-enam-hoiakus, kus inimene lausa ootab ise, et keegi lajataks talle näkku, et kuule lõpeta iseenda piinamine (tapmine) ära ja hakka elama nagu normaalne inimene. Aga see vestlus oli stiilis ma-olen-nii-vajatud-pidevalt-et-palju-on-teha... Nooo (!?)... Tõesti (!?)...Arusaamatu (!?)... Ja ometigi debiilsus, mille ohvriks ise ka pidevalt langen...
Tibuke, enam mitte.
Koju tulles lasu mp3 seda laulu...
"Thought that I would let it slide, but its me who's slipping away..."


Olgu... Saksa keel, saksa keel, siit ma tulen...