Heureka-hetk

by


No olgu, vahel peab leppima sellega, et alati on sinust targemaid inimesi ja et sul ei pruugi alati õigus olla. Ja selleks, et korraks saada „õige“ ülevaade asjadest on vaja, et keegi teine sulle tõde puhtsüdamlikult pähe lajataks.
Samas tuleb ka mingi hetk aeg lihtsalt maha võtta. Kuigi asjad kuhjuvad ja kuhjuvad tuleb ära õppida ajapeatamine, sest pole mõtet pidevalt tormata.


Ma sain lõpuks koju... Viimane nädal oli lihtsalt agoonia. Punkt üks, ma olin hull tujutseja ja iga instinkt ütles mulle, et targem oleks inimesi vältida. Punkt kaks, inimeste, suhtlemist ja kõige muu üledoos oli. Kaasa arvatud pideva ringijooksmise. Samas ka õppimisest... See on kõige vastikum, kuna viimasel ajal ei olnud mitte mingit tahet või inspiratsiooni õppida. No võib-olla on asi kevades, võib-olla asi selles, et ma ei tajunud ära seda mõtet, miks ma pean seda õppima, milleks on see mulle kasulik, milleks see kõik üldse. Aga vaat, asjad muutuvad. Iga asi on kasulik ja mingi eesmärgiga... Noh oli dumat nada...;) Ehk mere ääres sumpates jõuab nii mõnedki asjad selgemaks mõelda. Muidugi mõned asjad lähevad mõeldes palju selgemaks, mõned palju segasemaks. Rääkides sellest, et inimesed suudavad asjad keerulisemaks mõelda kui asjad tegelikult on.... Samahästi võib ennast segaseks mõelda, kui hakata ruumiliselt väljamõtlema, kui kaugel on naaber, lähim kauplus, pealinn, USA ja siis Kuu ja Marss ja Päike, ja Pluuto, ja kahtlane Andromeedia udukogu jne kuni selleni, et üritad lõpmatust ettekujutada. Huvitav kui paljud inimesed on sellest ennast hulluks mõelnud!? Olgu kaldusin täiesti kõrvale...

Mu kotis transporditud šokolaadi-lihavõttemunad oli suht-koht lömmis nagu ma kojujõudes avastasin. Nii palju siis sellest plaanist. Viimased paar päeva on päris mõnusad olnud. Sain lõpuks tuttavaks paari inimesega, kellega ma ammu tahtsin tuttavaks saada, aga keda ma ei lootnudki enam kohata. Ja kohtasin oma kauakadunud naabrinaist ja homme näen teist. Ja mängisin Seltsis mõnusas üksinduses klaverit, samal ajal nautides kohvi ja üritades õppida eksamiks (ilmselt teisejärguline, aga läks suht hästi). Mulle mõjub klaveri mängimine täiesti mediteerimisena - nirvaana... Hahaa, võrratu, vähemalt ma tean, et mu pikaajaline ja viimasel ajal kaugsuhtena eksisteerinud klaveri-armastus ei kao mittekuhugi.

Süvafilosoofia on see, et vaikselt-vaikselt, jeeli-jeeli ma hakkan arusaama, et asju tuleb teha eelkõige iseenda pärast/jaoks.