It's a Heidi thing...

Hüppan Tallinna bussist maha – olen jõudnud Rohukülla. Lõpuks! Tegelikult võiks küll arvata, et mul on pärast päevapikkust bussi-olesklemist küllastus neist, aga ei... Pikamaabussid teevad pika puuga ära Tartu linnaliinibussidele, lihtsalt istud, mõtled, elu on hea, kuhugi pole kiiret ise ei pea midagi tegema... Mõnus. Tuhinaga jooksin ukse juurde, aga esiteks, et saa ma absoluutselt aru mis kohta ma nüüd sisenesin, see näeb välja nagu kohvik, aga pärast üsna oimetu näoga automaadivahtimist otsustan müüjalt küsida: mis värk õige on? Mis sai sellest natuke nõuka perioodist pärit piletikassaga? Kust ma siis oma pileti saan? Okei, ülisõbralik müüjanna teatab et ostab pileti oma kaardiga (kusjuures see on tavaline protseduur), ja mina pean ainult maksma sularahas talle. Kusjuures ta jagab tavalise kahe piletilipiku asemel kolm!? Arusaamatu miks. Oma piletit oodates, vaatan kohvik slash piletimüügis ringi ja esimene sõna mis meenub on „euro“. Kõik on hullult euro , mitte kusjuures halvas liiga-steriilne-euro, vaid tõesti... Tulevik on käes euro. Järgneb raske ohe... Ma ei harju kergesti muutustega. Lisaks sellele lähen praami-poole ja vaatan seda merd, mis on alati tundunud nii tavaline ja nüüd – erilisus kuubis. Raske uskuda, et alles hingasin rõõmustades Lõuna-Eesti mägede-küngaste vahelist õhku – nüüd saan hingata mereõhku ja see on palju parem. (Peaks purki panema ja kaasavõtma ja kasutama nagu inhhalaatorit kui masenus peal). Praam on müstiliselt veelgi eurom ja meenutab kunagisest mängust Transport Tycoon laevakest, mis võrreldes 1990ndate omadega on voolujooneline, särav, ökonoomne, liigub hääletult ja jällegi euro. Ebamugavust ei tunne, pigem igatsen vana hea Scaniat ja Ofeliat, kus ma teadsin, kus on kõige paremad kohad ja teenindajad on keskkooli-aegsed tuttavad, sest siin on uus ja võõras. Siin on kõike alates laiekraantelekatest kuni kaamerateni (!?). Ohh-jahh. Ainuke asi, mis tekitab mus tunde, et ma ei sõida soome kiirlaevaga on see, et möödume Rukkirahust.
Bussid, millega sõidan meenutavad ka pigem Tycoon’i futuristlikke 2025. aasta busse. Bussijuhid on isegi meeldivalt viisakad (mida ma olin paari aasta eest kogend ainult Soomes ning kiitsin Sadul Jaani, kes tänu oma hommikustele kildudele mind veenis, et peaks ikkagi kooli minema). Wifi, turvavööd, mugavused (seljataguse inimese jalad pole mu seljas kinni), stepslid. Olgu ajad peavad muutuma ja ajad on muutunud. Võib-olla see aeglane kohanemine on minu probleem, aga siiski. Lugesin kuskilt, et Lõvid hoiavad vanast kümne küünega kinni ja sealt mu viga vist algabki.
Oeh... Ootamatused ja muutused.