It's a Heidi thing...

... suutsin endale tõve kaela kookida. Tunne on rõvedalt raske ja tiirane, nagu väga raskel pohmelli-hommikul, mis kestab päevi. Ehk kui eile veel naiivselt uskusin, et täna on mul kindlasti parem olla, kuna manustasin peotäie vitamiine ja teed, siis täna hommikuks on selgunud, et pole mul parem ühtegi. Pigem palju halvem. Lisaks sellele, et mu käsi nii kergelt kahtlaste poeravimite järgi ei tõtta, siis tuli eileõhtuses msn-i vestlusest meelde, et maalapse imeravim küüslauk on ka olemas, mida ma siis oma eile õhtul tiiraselt kokatud (aga ülihea!) pizza/piruka peale panin. Tiirases olekus suutsin ma muidugi niipalju küpsetuspulbrit panna, et kerkis ikka päris võimsalt, ehk pizza pirukaniseerus.
Nii ma siis veedan oma laupäeva voodis pehme vetsupaberi rulli, koolitööde ja raamatute virnaga voodi kõrval ja muudkui tatistan ja tatistan... Tõenäoliselt ümbritseb mind mõnus küüslaugu- aroomipilv, vaatamata teele ja lähikontaktiga hambapastaga.