Jäädvustades hetki...

by

Ma hakkasin just mõtlema kõigile nendele üritustele, mis sellel täiesti teistmoodi aasta on toimunud ja sellest kui vähe pilte neist on. Huvitav, kas me mäletame neid aasta pärast, viie aasta pärast, kümne aasta pärast? Ega vist. Kas me peaksime mäletama? Kas asi ei ole pigem selles, et tegutseda tuleks impulsiivselt, just selle hetke nimel, mitte mõeldes "ohh on vähemalt mida mäletada"... Üritustest pilte tehes on minu suurim hirm alati olnu metsikus koguses pilte arvutis, mida ma heal juhul nostalgia-hoos kord-kaks aastas avan ja pilgu peale viskan. Ehk siis enamvähem samad inimesed iga nurga alt. Igav, mõtetu, läbulik...
Aga samas oleksid pildid ju toredad. Mitte lihtsalt wohoo-saan-nüüd-jälle-orkuti-pilte-üles-littida-mõttes vaid, kas või lihtsalt selle pärast, et tõesti kord-kaks neid aastas vaadata. Tore! Aga siis peaks tegema vähe, aga kuradima häid ja kvaliteetseid, mis täpselt jäädvustavad selle hetke mida oleks vaja mäletada, sest muu on ülearune müra lihtsalt. Ma ei tahaks mäletada seda hetke, kus kõik ümber laua viiekesi vaikisime ja oma kahtlast promillidega vedelikku klaasis vahtisime-lonksasime, vaid seda, kus kõik naerukrampides otsisime nt-ks nende inimeste nimetust, kes on "amishid"... Just SEE hetk, mitte hetk pärast või enne. Ja selleks oleks vaja juba super ajastust.
Okei, tunnistan ausalt: mina olen olnud see, kes viimasel ajal meeleheitlikult kaamera eest põgeneb, sest olen alati mõelnud, et miks ma peaks tahtma veel jubedaid pilte minust kellegi teise kaamerasse. Ja mitte enda pärast, teiste pärast... Okei mida ma valetan... Ikka enda pärast.... Pärast ma vaevlen oma hea kaks nädalat selle käes, et mis saatus neid pilte ootab. Aga täna kui ma hakkasin selle peale mõtlema, siis jõudsin järeldusele, et miks ka mitte. Pildid on olulised ja toredad ja vahvad ja absurdselt tore on endast iga nurga alt pilte klõpsida... Aga jumala eest ärge tehke seda viga, et need KÕIK orksi või facebooki üleslittige! See vihjaks ikka (vähemalt minu arust) a) totaalsele igavale enesearmastusele b) maitselagedale inimesele. 2-3 oleks kena piir.
Enam ei kavatse mina küll paaniliselt kaamera eest põgeneda, vaid pigem provotseerida seda. Eestlased on ilusad inimesed ja seda peaks rohkem piltidel kajastama. Sest lõppkokkuvõttes, need pildid jäävad ja need on ägedad.