It's a Heidi thing...

Mul on alati liiga palju mõtteid selle kohta, mida siia kirja panna. Tagajärena on see, et mul on liiga vähe aega, et midagi kirja panna. Millegi pärast on viimased paar kuud olnud pidevalt tunne, et pean oma ebaratsionaalselt tehtud valikuid alati õigustama. Newsflash, kõik valikud ei peagi alati olema ratsionaalsed. Kõik mu kiiksud ei peagi olema õigustatud ja loogilised, ning kohe kindasti ei mõtle ma neid tehes küsimusele "Miks ma seda teen?". Üsna debiilne oleks mõelda sellele. Kahtlaste küsimuseallapandud otsuste alla käiks kindlasti see, miks ma tulin filosoofiat õppima. Ausalt öeldes, ma olen seda lugu juba hea miljon korda rääkinud: olid viimased õndsad päevad SAIS-is, väga head piinavalt-raske-tööga saadud eksamitulemused, ja liiga palju valikuid, millest mõned küll ainult REV kohtade olemasolu tõttu sulgusid. Võtsin siis loiult oma TÜ (selleks hetkeks olin ikka kenasti suutnud välistada kõik ülejäänud kõrgkoolid) brošüüri õndsalt ette ja vaatasin, millesse ma ilma matemaatika eksamita RE kohale sissesaaks. No tervist, kui pärast arheoloogia, filoloogia ja filosoofia vahel kaalumist, ja mõistmist, et arheoloogiaga nõndapea rikkaks ei saa ning keelte grammatika häirib mind ikka kole-palju, klõpsasin filosoofia-nupul. Jumala eest, milleks põdeda- eriala saab ju poole aasta pealt riigiteaduste vastu vahetada. Rahulolu oli garanteeritud kuni suve lõpuni... Või õigemini viimase nädalani, kui jõudis kohale fakt, et ma ei tea tõepoolest mitte midagi filosoofiast ehk holy-grap-hetk.(Siinkohal tahaks tänada Võru Kesklinnaraamatukogu, kelle filosoofia-raamatuid ma Antslas rohu peal päikse käes peesitades lugesin). Igastahes loo point on see, et pärast poolt aastat õndsat usku, et vahetan eriala, jõudsin detsembris ostusele, et ei vaheta ma midagi. Elagu küsimused selle üle kas tool on olemas või ei ole ja mu boheemlastest pool-filosoofidest kursakaaslased, kes teeks pintsaklipslastest riigiteadlastele nii mõneski mõttes kindlast ära! Valik oli asja vahel mida ma oskaks hästi ja asja vahel mida ma ei oska, aga mis on põnev. Noo tõesti, kellel seda ratsionaalsust veel vaja on!?
Ja ma tean, et raamatu lõpu ettelugemine on totaalne spoiler, aga ma teen seda ikkagi. See aitab paljuski raamatust üleüldse arusaada. Ma armastan Simpsonite vaatamist, igal vabal hetkel kui mul on vaba aega. Noo selge see, et Simpsoneid vaatavad ainult väiksed lapsed ja Usundiloo õpetaja Hr Ringvee, kes teab kõiki hooaegu ilmselt peast, ja mina. Ning vahel olen täielik tuulepea unustades kõik alates raha väljavõtmisest, sest tahtsin pesu täna pesta, bussigraafiku vaatamise, kuna tahtsin mugaval ajal poesti välja jõuda ja bussipeale hüpata, kuid ei teinud seda, kuid maandusin ikka õigel ajal peatusesse (äkki see ongi mingi ühistranspordi kasutajate bioloogiline kell, mis ütleb kui on vaja bussi peale jõuda). Või selle, et homme on 8-20 kool ja ma pidin toitu selleks varuma, et vältida seda hästi varustatud, kuid totaalselt ülehinnatud poodi Kaupsi all, njaah... Jällegi unustasin... Või nt geniaalne idee, et jõuan kooli kõrvalt veel omalkäel lisaks saksa keelele veel itaalia keelt õppida, et jätkata järmine semester edasijõudnute kursusel. Ja lisaks sellele kasutada loengutevahelist vaba aega klaveri harjutamiseks... Ning proovida luua oma web-page, kus jätkata blogimist- lihtsalt enda lõbustamiseks (eeskujuks http://sophisticat.pri.ee/pp/)... No kamoon, paljud inimesed saavad öelda, et "muideks ma oskan web-page'i luua". Mul vajuks küll karp lahti... Või õigemini mõne inimese peale juba vajus, aga mõeldes mõistlikult on see pigem olnud ikkagi n-ö nohikutest poiste asi (ja seda kõige parimas mõttes, kuna see ausõna pole üldse kerge), sest naised on puht-ausalt öeldes natuke teistest asjadest huvitatud.
Kui ma juba loen moraali oma (justnimelt oma, kuna see, et mina oma idiootsusi religioosselt järgin, ei tee seda kellelegi teisele kohustuseks) põhimõtetest, siis näiteks joon ma iga päev juba 4-ndat aasta jutti rohelist teed, ma ei söö metsikult enam pärast kella 6-te, ma kuulnun nende paanikat külvavate inimeste hulka, kes loevad oma söögipooliste etikette ja kujutavad vaimusilmas ette kui palju kemikaale kõik sisaldab, mulle ei meeldi eriti gaseeritud joogid ja ma ei söö punast liha (okei-okei...välja arvatud ema šnitslid). Ahjaa, ja ma tõsti ei viitsi iga õhtu metsikult kokata, v.a päevad kui järjekordne kokkamistuhin peale tuleb. Tõenäoliselt sellest, kuna keegi jälle rääkis, mida head tema suutis kokkuvaaritada ja ma põen oma laiskuse pärast.
Ma tõepoolest leian, et iga päev ei pea midagi üliasjalikku tegema, ning kõike mõnusam on veeta laupäev on pidžaamas süümekateta ringilohisedes, ning tavaliselt ei viitsi ma isegi kardinaid koomale tõmmata, sest mille kuradi pärast peaks see valgus mu toa täitma ju mu uimase oleku sellega hävitama. Rääkimata tekkivast peavalust.
Üsna tihti torman ma täiesti ajuvabalt mööda korterit ringi ja ei mõista, miks kõik asjad mu käes peavad lendama, ja miks ma jätsin kohvitass voodi kõrvale maha, kui ma sellepärast just kööki tulingi... Kaootiline...
Ja ma olen debiilselt õnnilik kui ma midagi allakaga saan.... Nagu viieaastane.
Ja ma guugeldan kõike, mida ei tea, kuid tahaks teada saada...

Järgmise semestri plaan on võtta asja chillilt, milleks ülepingutada-ülemuretseda. Pole mõtet pidevalt rabeleda, sest elu on ilus ja kevad tulekul. Võtkem asja rahulikult. See semester lisaks kohustuslikele loengutele, neid mis mind huvitavad... Muidu läheks asi liiga mehaaniliseks ja igavaks. Mis sellest, et see pole kaugeltki mõistlik, kuna "mõeldes oma tulevikult ja karjäärile...". Hahaaa... Ei lähe läbi,vähemalt mitte sel aastal.

Igastahes on loo moraal see, et alati ei pea langetama põhjendatavaid ratsionaalseid otsuseid.