by

See nädal ma pole proovinudki pikemat teksti kirja panna. Sellel on põhjus. Põhjuseks on muidugi sess. Aja puudus ja puhas paanika. No olgu. Praeguseks on paanika asendunud puht pohhuismiga, kuna paratamatuid tulemusi ei saa muuta. Aga see selleks. Kool on kool. Me kõik oleme seal käinud, peame seal käima ja tõenöoliselt on ka meie tulevik sellega seotud. Kui tahes masendav see ka ei kõlaks. Vähemalt minu jaoks.
Mul puudub viimasel ajal igasugune ajataju, nii et olin mingi hetk lihtsalt sunnitud küsima, mis päev täna on, et teada saada, millal O. tuleb. Ma isegi ei ole teadvustanud, et 2010 on juba. Viimati kui ma silmad lahti tegin oli 1996 mina, O. ja K. jooksime mööda Haldi küla, viskasime K. ema nõgestega (olgem normaalsed, ta tungis ikkagi meie vaarikamaale!),  leiutasime sala-teid, koristasime ennem vanemate tulekut toa 15 mintsaga ära, vaatasime seepe ja laulsime "Me kolmekesi tuleme präänikute maalt" paduvihmas rannast tulles jalgratastel. Sügistel tegime kokkuriisutud lehtedest pesasid ja tegime Leisu algkooli projekte, ehk pidime leidma eriti-ekstra-super-erilise porgandi või kartuli, mis leidis tõenäoliselt oma koha näitusel.
Me olime küll ühed parimad lapsed (ikkagi isemajandavad), kuid mitte just suurepärased. Päris pätid tegelikult. Ma näiteks mäletan üsna selgelt, kuidas ma oma pea kaluripaadi peal kõõludes ära lõin ja sain omale kolmnurgakujulise armi otsaette, mis tänu jumestuskreemile mitte-nii-silmapaistvalt on veel alles. Me mängisime kolmekesi barbidega (O. vabandust, et su Ken´i jalad spagaati tegema panin, nii et seda aitas parandada ainult onu Aado ja  kleeplint) ning harrastasime aardejahti. Enamus ajast koosnes see sellest, et meie peitsime neid toredaid 5-mündiseid rahatähti, mida müstiliselt enam kusagilt leida pole, kivide ja asjade alla... Ning neid ei leitud enam kunagi.
Ma läbi udu mäletan, et kunagi ronisin meie tee ääres oleva kuuse otsa, lihtsalt selle pärast, et olin 7. aastane ja üks mu parimaid sõpru oli naabripoiss J... Ja ma leidsin sealt... Kuusetuled. Arvatavasti 70ndatest.
K. isa oli alati nii mures: Kas K. kunagi koju ka tuleb? Oota issi, ma olen paar tundi veel!... Möödus paar tundi ja K. helistas koju: Issi, kas sa mulle vastu ei saa tulla? Nii pime on!
K. sai alati meie juures ka kommi, kuna ema tõi alati koju tulles lepatriinu või auto šokolaadi. Ma nägin neid vaheajal poes... Ta mäletas... Ja paljusid asju veel, mida mina ei teadnud näiteks...
Või siis meie kurikuulsad... Sõna otseses mõttes kurikuulsad teeõhtud, kus T. ja K. tulid meile ja me tegime teed ja sõime head-paremat ja siis rääkisime õudusjutte. Oli oktoober ja keegi ei julgenud eriti koju minna. Muidugi, kuna väljas ootas meid Valge Daam ja kirst toast 333.
Kõik käisid juba koolis ja mul oli veel üks aasta oodata. Kui ma isaga just tööl kaasas ei käinud, siis polnud kedagi kodus. Ma ei julgenud põrandatel käia, kuna seal olid kahtlased varjud ja kuulasin Vikerraadiost (tõenäoliselt) järjejutte ning laulsin mikrofoniga laua peal inglise keelseid sõnu millest veel aru ei saanud.
Läksin kooli. Sain sõbraks paljude toredate plikadega, kellega pooltest olen siiamaani sõber. Teised... Läksid oma teed. Sain õpetaja Metsa käest tihti peapesu ja mängisime iga vahetund varbalätsu ja tagaasjamist. Seal sain tuttavaks D.-ga, minu Roosavissiga- ma norisin teda tema üliarmsa roosa üksarvikuga pluusi pärast. Vahetundides jooksime amokki, O. ütles, et alati oli Heidi ees ja teised järel. Ei tea kohe mida sellest arvata. Hüperenergilisus ehk!?
Ma mäletan ühte pilti ema fotoalbumis, kus ma olen haldjakostüümis laval ja laulan. Ma mäletan ka seda kuidas jalad värisesid...
Teine hetk, samast päevast on hetk, kus K. laulab kassetti taustaks "Oooo kallis oled minu ämblikmees...", ta kuus jäset olid roosad õhupallid, mida pärast oli väga mõnus katki teha.
Ja ma mäletan kõige koledamat kuuma-asja-alust, mille ma teises klassis tegin. No annad lastele tikksae kätte ja mida sa ikka loodad, et saad!? Ma murdsin ühe tera katki ja tegelikult oleks pidanud Metsale selle eest 70 krooni maksma, et ta uue saaks osta, aga ma olin nii-nii kuri tema peale, et nii see jäi. See alus on vist kodus siiamaani kasutusel.
Me vaidlesime palju oma lemmik-bändide üle. Minu lemmik ei olnud veel Spice Girls, vaid E-Type.
Ma mäletan 2000.aasta vastuvõtmist. 2005, enam ei mäleta. Ju oli liiga tavaline. Aga 2010.
Ja möödunud on...14 aastat. Enam vist ei saa öelda, et oleksime väikesed.
Ma lugesin kuskilt lauset "Stop the world I want to come off!". Tõesti...