by

Peaks vist ütlema, et jumal tänatud, et neljapäev lõpuks käes on.
Sest, kuigi see nädal on suht... Suht kiiresti läinud, ei suuda ma reedet ära oodata. Sellega
on umbes sedasi, et üks nädal on jälle üle elatud. Esmaspäeviti saab õnneks põõnata, kuigi sellest eriti
midagi välja ei tule, kuna kõik korterinaabrid lähevad varem. Teisipäeviti saab ennast 8.15- neks välja vedada
ja, noo ausalt öeldes ega see eriti tore ei ole, aga saksa keel on. Mis teha. Muidugi peaks ära mainima, et viimane loeng lõppeb
20.00. Ja koju jõuan kuskil 21.00. Kolmapäeval peab kuueni koolis olema. Nagu ka täna.
Sellega harjub ära, aga süüa ei jõua pea kunagi.
Tänane oli lihtsalt erakordne piin. Eile oli kursapidu ja mul oli vahepeal 4 vaba tundi, nii, et sain kaks korda koju ja tagasi kõndida, pluss
veel sinna, kus chillimine toimus, pluss tagasi, nii et jalad olid tänaseks ikka päris läbi. Lihtsalt iga samm tekitas põrgupiinu,
kuid alati tuleb ju vapper nägu ette teha ja edasi lasta. See oli ka suht mõttetu täna, et oli esimene tund, selle lasin eelmisel põhjusel sirgeks, siis
tuli välja, et on vaba tund, kuhu ma muidugi kohale läksin, kuna ma unustasin, et see nädal pole. Siis sain kaks tundi filosoofide Mekas, Eetikakeskuses, poistega chillida
, siis Euroopa ideede loengusse minna ja siis paar tundi raamatukogus veeta (muidugi vahepeatustega saiakse poodi, mille ma täna avastasin ja apteeki, et plaastreid varuda) ja siis jälle Loogika
loengusse. Ja siis bussiga (!) ühikasse.
Täna õhtuks on selline plaan- sõin isetehtud (umbes 15 minutiga) risottot ja ülejäänud aja plaanin jalad seinale löödult muusikat kuulata.
Ehk kunagi litin oma toa pilte ka üles.

Mõnusat õhtut!