It's a Heidi thing...

Täna käisin doonoriks (and I'm still living to tell the story). Mul võeti (kui ma õigesti nägin) 450 ml verd... Igatahes suur-suur kotitäis tumepunast ollust. Kõik muretsesid (õed), kuna olin närvis ja näost (nähtavasti) valge, aga ära kannatasin (ja muideks pole midagi eriti kannatada vaja). Ah jah, mu veri voolas aeglaselt (mis vist ei olnud väga hea, sest seda rohkem ma sain seda pumbata). Sel ajal kui mina pumpama hakkasin ja lõpetasin, oli üks mees juba tulnud- läinud- teinud). Paha ei hakanud, aga kuidagi kerglane on olla ja mõte ka eriti ei jookse. Tunne on super hea- tegin midagi, mis kedagi võib aidata. Õigus, käsi ka tuikab ja ei julge seda eriti kasutada... :)