It's a Heidi thing...

Once upon a time... Ehk eelmine reede, kui ma otsustasin õhtul välja minna. Pole ammu viitsinud, kuid kaardid käisid õigesti ette ning õhtul oli minek. Juba minek oli omaette seiklus pimedal teelt, autole, üllatuskülalise pealevõtmise, lühikese metsa- ja dringipeatusega kuni lõpp-peatuseni. Tundus nagu tavaline õhtu: tantsitud sai piisavalt, joodud, vetsus käidud, veel tanstsitud, veel vetsus käidud (oma 10 korda). Kuid järsku keset tantsimist tiris mind mingi mehehakatis kaelast ja poissi, kes tema kõrval oli kokkusuunas.... Mhmmm... Nende kõrval seis veel keegi, keda ma üldse näha ei tahtnud. Esimene reakstioon: Mis Tal viga on!? Järgmine:"Aaaaa!" Tahtis vist meid kokkusobitada- naabripoisile vist meeldisin ma. Meelitav teada, kuid vabandust, järgmine kord võta käest ja küsi nime, siis tutvusta, mitte sedasi, et ma saan südameataki. Umbes tunni aja pärast, kui seisin järjekordselt tead-küll-mis järjekorras, muigasin juhtunud olukorra pärast ning mõtlesin, et elus ikka asju juhtub (!), kuid ma armastan seda, hakkas üle 25-aastane mees minuga rääkima- vestlus lõppes visiitkaardi andmise ning sõnadega "ma tean, et sa ei helista, kuid siiski"....
Asju juhtub...