Nii mõndagi
by Heidi K.
Milleks meil on sõbrad? Ehk see on elu paratamatus. See küsimus kerkis mu mõtetes esile, kui sattusin järjekordse sõbranna ma-ei-suhtle-temaga-ega-soovi-et sina- ka-suhtleksid kriisi. Millepärast on vaja oma elu keerulisemaks teha sellega, et minna kellegiga tülli ning pärast seda veel aasta aega siunata sõbrannat taga, et saada oma 15 seconds of fame. Davai ma mõistan, kuid kas kergem ei oleks lõpetada kõik sidemed, tutvuda uute inimsestega ja lihtsalt nautida elu. Elu on niigi lühike ilma selle raiskamiseta. Inimesed nautige iga päeva, leidke igas inimeses midagi head (kuigi teadaolevat on igas inimloomas ka midagi halba)- make love, not war. Võibolla olen selle teema oma prioriteediks võtnud kuna eestlaste "naabrist parem" suhtumine viskab labaselt öeldult lihtsalt üle. Ja nõustun Susan Luitväljaga- eestlased miks te virisete ilma üle, mõelge ajudega Te elate ju Eestis, siin ongi sitt ilma, mitte 25 kraadi ja päike paistab lagipähe nagu Egiptuses. Selle mõttega edasi minnes, miks viriseda mingi paiga üle, "kui kooli lõpetan kaon ma siit", vabandust, kuid see kes ei oska sellest rõõmu tunda, mis tal on, siis ei leia ta seda tõenäoliselt kunagi. Loodus on ilus, käi seenel metsas, hinga värsket õhku ja tunneta seda müstilist vabadust ja vaikust, võta kaasa kohv ja mine jalutama või chilli rannas- see on palju lõõgastavam, kui ennast iga nädalavahetus purju juua ja esmaspäeval viriseda magamatuse ja pohmelli üle.
Teema vahetus, sest kipun minema liiga tulihingeliseks jälle. See nädal leidsin ennast taaskordselt haigena- käekott on salfakaid täis, sest pole ära jõudnud visata, palavik tõuseb ja langeb hüppeliselt ning tunne on lihtsalt sitt (pealegi olen kindel, et varsti hakkan köhima ka). Vean ennast läbi koolipäevade, kuid olen "tugev eesti naine" ning saan hakkama.
:) Päikest sombustesse ilmadesse!
